Hea haridus kui rahvuslik uhkus

Hea haridus on oluline osa Eesti loost, meie kuvandist nii Eestis kui ka välismaal, meie identiteedist. Sinna kõrvale mahuvad loodus ja laulupeod, digiteemad ning viimasel viiel aastal üha enam ka viimasega seonduv iduettevõtlus. Uhkus hea hariduse üle pole aga väga vana nähtus. Oleme ikka pidanud oluliseks eestlaste ammust kõrget kirjaoskuse taset, kuid veel aastatuhande alguses oli meie rahulolu oma haridusega alla Euroopa keskmise.

Euroopa Sotsiaaluuringu järgi oli Eesti inimeste hinnang hariduse olukorrale Eestis 2006. aastal kümnesel skaalal 5,4 punkti. Uuringus osalenud 21 riigi keskmine tulemus oli 5,6. Viimase enam kui kümne aastaga on haridusega rahulolu kasvanud neist riikidest kõige kiiremini just Eestis. Aastal 2018 saime samal skaalal rahuloluhindeks juba 6,7. Seejuures jäi osalenud riikide keskmine tulemus 12 aastaga enam vähem samaks, olles 5,8.

Haridusega rahulolul ja rahvusvahelise 15-aastaste õpilaste oskuste uuringu PISA tulemustel on selge seos. Paremate PISA tulemustega riikides on inimesed enam oma riigi hariduse olukorraga rahul ja vastupidi. Madalad tulemused ja madal rahulolu on Balkanimaades ja Küprosel. Põhjamaades, v.a Rootsi, Šveitsis ja Eestis on rahulolu haridusega kõrge ja tulemused head.

PISA-st võiks rääkida pikalt, eriti kuna äsja ilmus Peeter Mehisto ja Maie Kitsingu raamat "Õppetunde Eesti hariduse eduloost". Seejuures on eduloo kõrval palju parandamist vajavaid teemasid, nii nagu ilusa looduse imetlemise kõrval tuleb tegeleda prügikoristusega randadest ja metsadest.

Kas ainult lapsed on targad?

Kuna käimas on PISA-ga analoogne täiskasvanute oskuste uuring PIAAC, oleks paslik vaadata, kas Eesti hariduse edulugu tugineb vaid tugeval põhiharidusel või võime selle üle uhked olla ka kesk- ja kõrgharidustasemel? Siin on taas huvitav vaadata kõigepealt rahuloluandmeid.

Küsimus Eesti hariduse olukorraga rahulolu kohta oli üldine ja ei eristanud erinevaid haridustasemeid. Siiski on siiski märgiline, et 2004. aastal, kui seda Euroopa sotsiaaluuringus eestlastelt esimest korda küsiti, olid kõige rahulolematumad Eestis just kõrgharitud inimesed ning kõige rahulolevamad põhiharidusega inimesed. Praeguseks on need vahed kadunud ja kõige enam on kasvanud kõrgharidusega inimeste rahulolu hariduse olukorraga.

Lisaks rahvusvahelistele ülikoolide pingeridadele, kus Tartu Ülikool sai äsja teada oma ajalooliselt kõrgeima koha (200–250) maailma ülikoolide hulgas, annab võrreldavaid andmeid kõrghariduse kvaliteedi kohta praegu vaid PIAAC. Sellest saame infot nii tegelike oskuste (funktsionaalne lugemine, matemaatiline kirjaoskus, probleemilahendusoskus) kasutamise, haridustaseme, töö ning paljude teiste teemade kohta.

Kui praegu toimub uuringu teine andmekogumine, siis esimesest ringist, mis toimus 2011–2012. aastal, saime mitmete valdkondade kohta esimest korda üldse mingi teaduspõhise teadmise. See, et meie kaasaegne kõrgharidus on heal tasemel ning annab Eesti inimestele OECD riikidega võrreldes keskmised või üle sellegi oskused, oli kindlasti üks eelmise PIAAC-i uuringu olulisi sõnumeid. See aitas kinnistada hariduse edulugu ja toetas haridusega rahulolu kasvu. Sama peab paika keskhariduse puhul.

Samas tuli PIAAC-ist välja midagi, mida PISA uuring näidata ei võimalda. Nimelt on olnud meil põhiharidus tugev juba aastakümneid ehk mitte vaid 15-aastased, vaid ka 50–60-aastased põhiharidusega inimesed on Eestis paremate oskustega kui OECD riikides keskmiselt.

Sama ei kehti aga kesk- ja kõrghariduse kohta, kus vanemate inimeste oskused on Eestis alla võrreldavate riikide vastavat keskmist.

Praegu pole võimalik öelda, kas selline tulemus tuleneb kesk- ja kõrghariduses toimunud suuremast kvaliteedihüppest võrreldes põhiharidusega. Teise võimalusena ei pruukinud näiteks paljude kõrgharidusega inimeste – eriti endise keskeriharidusega ja venekeelsete või naiste – töö võimaldada neil oma õpitud oskusi aastaid kasutada ja need hakkasid seetõttu alla käima.

Meie uhkustunnet toetavate PIAAC-i uuringute tulemuste seast leiab muu hulgas ka kogu täiskasvanud elanikkonna funktsionaalse lugemise- ja matemaatilise kirjaoskuse tase. See ületab oluliselt OECD riikide keskmist. Samuti saime PIAAC-ist teada, et Eesti inimeste soov ja valmisolek täiskasvanuna edasi õppida või ennast täiendada on märkimisväärne.

Sama tulemuse mõru poolena ei jõua sageli õppima need, kes seda tahavad ja vajavad. Üks sellistest rühmadest olid PIAAC-i tulemuste alusel väike-ettevõtjad. Nende hulgas paistis välja suur potentsiaal kasutada paremini digimaailma võimalusi, kuid samas ei saanud nad endale õppima minekut lubada.

Kriitiline peegeldus

Kõige mõrum pill Eestile kogu uuringust oli teadmine, et meie hea kuvandiga digiriigis on inimeste probleemilahendusoskused tehnoloogiarikkas keskkonnas väga madalad. Seda teadmist oli paljudel raske alla neelata. Nõnda sattus muu hulgas rünnaku alla uuringu metoodika. Kui tulemused ei meeldi, on see kahjuks tavapärane taktika.

Siiski tuli ka see pill alla neelata. Leppida tuli teadmisega, et kuigi noored kasutavad palju, vahest liigagi palju, digivahendeid, on see kasutus sageli ühekülgne. Sisu loomise asemel tegeletakse peamiselt selle tarbimisega. Võrreldes teiste riikidega olid meie noorte oskused siiski keskmisel tasemel.

Kõige suurem mahajäämus ilmnes keskealiste ja vanemate inimeste hulgas, kes kasutavad võrreldes enamike teiste OECD riikidega tööalaselt tehnoloogiat vähe. Samuti seostus see tehnoloogiarikkas keskkonnas kehvemate probleemilahendamise oskustega ja tõi selgelt esile meie tööturu probleemid.

Tööturgu ning kõiki PIAAC-i uuringus mõõdetud oskusi ja nende kasutust koos vaadates oli võimalik lisaks hinnata, millistes sektorites on Eestil kõige enam arenguruumi. Võrreldes teiste riikidega annaks parandada nii hõivatute oskustaset kui ka tehtava töö oskuste mahukust ennekõike töötlevas tööstuses, aga ka põllumajanduses ja ehituses, samuti haridusvaldkonnas.

Eri oskusi kasutavad teistest enam ehk teevad teiste riikide vastavate keskmistega võrreldes keerukamat tööd seadme- ja masinaoperaatorid veonduse ja laonduse valdkonnas. Samuti võis märgata seda teenindus- ja müügitöötajad majutuse ja toitlustuse ning halduse ja riigikaitse valdkonna töötajate puhul.

Läbiva probleemina tõi uuring välja, et Eesti töötajad teevad üsna vähe koostööd, mis pärsib sünergia tekkimise võimalust. Ühest küljest võib probleemiks olla koostööoskuste puudumine. Teisalt võib olla töö ka liiga individualiseeritud.

Vahest üllatav, ehmatav, aga ka silmiavav oli eelmise PIAAC-i tulemustest teadmine, et meie üldiselt tugeva kõrghariduse sees on kaks valdkonda, mis jäävad rahvusvahelises võrdluses ja ka siseriiklikult teistest maha. Teisisõnu pole nende õpetajakoolituse ja tehnikateaduste vallas lõpetajate oskused pole nii head kui mujal. Just neis valdkondades on tööturul probleeme ka keerukama töö ja selleks vajalike oskustega inimeste leidmisega.

Sellest on aru saanud ka riik. Pole juhus, et just neis kahes valdkonnas on kõrghariduse jaoks kavandatud uuel Euroopa Liidu tõukefondide perioodil sekkumismeetmed. Õppe kvaliteeti ja tugevate õpihuviliste hulka peaksid kasvatama õpetajaakadeemia ja inseneriakadeemia, mis alustavad loodetavasti mõlemad järgmisel aastal.

Hinnang viimase kümnendi kavadele ja tegevustele

Kuna PIAAC katab väga laia valdkonda ning on ainuke uuring, mis objektiivselt oskusi mõõdab, siis läbivalgustatud teemasid on kümneid. Nagu ülalt näha, liigitusid paljud neist eelmise uuringu tulemuste põhjal heade uudiste hulka. Palju oli ka neid, kus pidime sügavalt järele mõtlema ja püüdma leida põhjusi, miks olukord selline on.

Lisaks on muutused selles valdkonnas aeglased. Õppekava arendus või hariduse kvaliteedi muutus kajastub oskustes parimal juhul 3–5 aasta pärast ja jõuab tööturule alles peale seda. Eeldusel, et tööandjad on valmis uusi oskusi kasutusse võtma.

Sedalaadi rahvusvahelised uuringud, mis panevad suured omavahel seotud valdkonnad – hariduse, oskused ja nende kasutamise – korraks peegli ette, on kogu riigi seisukohalt üliolulised. Nagu iga tagasiside, kui see on aus ja mõistetav ning seda osatakse anda ja vastu võtta, on see edasimineku seisukohalt kriitilise tähtsusega.

PIAAC-i tulemused võivad anda ühelt poolt toitu meie enesekuvandile hea hariduse ja heade oskustega inimestega riigist. Teisalt võivad need viia see senise kuvandi murenemiseni, nagu on juhtunud soomlaste PISA tulemustega. OECD riikide hulgas on teinud riik läbi suurima kukkumise, mis seostub nende langenud rahuloluga hariduse olukorrale. Kindlasti võimaldab uuring hinnata riigil strateegiate ja poliitikate tõhusust ning kavandada uusi.

Praegu käiv uuring ja selle kaudu kogutavad uued andmed täiskasvanute oskuste ning nende kasutamise kohta annavad meile kõigile väga vajalikku tagasisidet, mis suunas on meie haridus ja tööturg on viimasel kümnel aastal liikunud. Ühtlasi võimaldab see meil öelda, mis on need uued asjad, mille üle saame uhkust tunda, või mis on see, mille puhul tuleb mõru maitse leevendamiseks ennast kokku võtta.

Septembris alanud PIAAC uuring toimub üheaegselt 33. riigis. Eesti peaks aprilli lõpuks saama kokku üle 7000 täiskasvanu tagasiside nende oskuste kohta. Uuringut viib läbi statistikaamet koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga.