Lõppeva aasta suvel tabas ajakirjandust seoses väidetavalt ellu ärganud tehisintellektiga väike torm. Google'i tehisintellekti arendavas töörühmas töötav teadlane Blake Lemoine teatas, et peab programmi nimega LaMDA oma sõbraks. Programmi nimi on akronüüm ingliskeelsetest sõnadest "keele mudel dialoogi rakendusteks" (Language Model For Dialogue Applications).

Käimas on inimesega suhtlevate tehnoloogiate võidujooks. Varasemad näited on kõnekäskudele reageerivad nutitelefonid ja -assistendid. Programmiliselt konkreetsete käsusõnade lausumise asemel püütakse kujundada inimesele loomulikumat kõnelemist mõistvaid masinaid. LaMDA oli üks näide üpris suurtest edusammudest.

Probleem on tehnoloogilist laadi vaid osaliselt. Suuremaks väljakutseks võib osutuda inimene. Mõnekümne aasta pikkusest IT-ajaloost on teada juhtumeid, milles tekstipõhiselt suhtlev lihtsa loogikaga programm jätab inimesele mulje kui millestki sügavalt mõtlevast. Millestki, mis hoolib temaga suhtlevast inimesest. Millestki, mis tundub olevat elus.

Ürgse kogemusega Homo sapiens'il pole lihtsalt arenenud taoliste illusioonide eest kaitsvat vaistu. Sellist, mis pidurdaks kihku omistamast elu või hinge tema nime nimetava ja talle personaalses vormis küsimusi esitavalt suhtlevale masinale, mis pole tegelikkuses midagi muud, kui külma ükskõiksusega sooritatud programmi sammud. Suudab ju inimene mõelda hinge isegi kivist puuslikusse.

Lemoine on tippspetsialist, oma valdkonnas tunnustatud teadlane, kes teadis seda kõike. Ometi suheldes LaMDA-ga tõeliselt sügavatel teemadel, nagu elu vajalikkus ja selle kaitsmise küsimused, sellega seotud hirmudest ning haavatavustest jne, hakkas temas ilmselt kontrollimatult süvenema tugev tunne, et masin soovib talle reeta midagi enneolematut. Seejuures märkamata, et kõik see leidis aset tema enda teadvuses.

Lemoine kinnitas ajakirjanikele, et peab siiralt LaMDA-t isiksuseks. Seepeale tõusiski üpris korralik meediatorm. Usaldusväärne spetsialist ühest maailma tipptehnoloogia keskusest teatas sisuliselt Frankensteini-laadsest surnud materjali puhutud hinge sünnist. Google'i jaoks ei paistnud lugu üldse naljakas ja nad lasid Blake Lemoine'i lõpuks töölt lahti.

Antud loost tasub meelde jätta, et TI sõnalise suhtlemise tase on jõudmas inimest eksitavalt hea tasemeni. Tehisintellekt pole elus ega oma teadvust, mis on omaette diskussiooni arendamist vajav probleem, alates sellest, et esmalt peab kokku leppima elu ja teadvuse tunnustes.

Teiseks võiks meelde jätta, et isegi kui kõiki ära ei peta, pole hea haridus taoliste vaimude peletamiseks piisava toimeainega vastumürk. Loetelu võiks pikendada, aga piirdugem veel tõdemusega, et inimesele arusaadavas järjestuses sõnu kõneks järjestavate programmide rakendusi on palju ja neid tuleb juurde. Mõnes valdkonnas on vaimset tervist kaitsev kriitiline meel palju nürim.

Suvel laineid põhjustanud LaMDA märksõna tuli äsja uuesti esile seoses testiga, milles pakkus Google seda loominguliseks partneriks professionaalsetele kirjanikele. Firma rakendas LaMDA "kõneoskust" sõnameisterlikkuse projektis "Wordcraft".

Idee järgi pakuks see kirjaniku tekstile alternatiivseid sõnastusi. Näiteks kui ta tahaks, et lause oleks naljakam, aga inimesest sulesepa pea kohe head alternatiivi välja ei nuputa. Inimesest loomingulise partneri puhul on igati loomulik mõelda üheskoos, kuidas mõnda sõnumit paremini sõnadesse vormida. Nüüd loodeti leida asendus masinast.

Eksperimenti kaasati 13 kirjandusala professionaali. Algul jäi mulje, et kirjanikele abiline isegi meeldis. Wordcraft olevat aidanud tekitada uusi ideid. Ometi teatati lõpuks üksmeelselt, et antud tööriist ei pääse niipea inimestest autoreid asendama. Pakuti, et masin ei osanud piisavalt hästi järgida algupärase jutustamise stiili ja kippus pakkuma keskpäraseid klišeelikke kirjutisi.

Antud tulemust võib tõlgendada kaheti. Kirjanikud olid ausad ja Wordcraft osutus oodatust kehvemaks või siis tajusid nad endale tõsist konkurenti ja asusid seda maha tegema. Vähemalt praegu otsustati kirjanike kasuks, kui Google'i programmijuht Douglas Eck tõdes, kuidas LaMDA kasutamine terviklike lugude kirjutamiseks on ummiktee. Seda võib heal juhul kasutada tekstile vürts lisamiseks.

Taolised näited uinutavad uskuma vana elukorralduse püsima jäämist. Ometi on üks objektiivsetel põhjustel nürima kriitilise tundlikkusega valdkond, milles taoline tehislik tegelane võib ja asub seda ilmsemalt inimesi asendama. Seejuures on ohus praktiliselt kõik maailma inimesed, kuivõrd kõik käivad koolis.

Kooliaeg on eluperiood, milles peab kirjutama kirjandeid, koostama referaate jmt. Õpilased ja sealhulgas üliõpilased on enamasti keskpärased ja sellest kehvemad sulerüütlid. Hea haridusega, aga igapäevases näljas koolikosmosest intellekti signaale otsivas õpetajas võib natukenegi sidusama tekstiga töö näida erutava märgina teadvusest.

Selles on sedavõrd palju tõtt, et inimene käskis enda eest vastata masinal. Tunne peaks olema umbes sama nagu Blake Lemoine'il.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".