Raadio 2 saates "Pulss" katsetati, mis juhtub, kui tõrvatilk meepotti tilgutada. Lühike vastus on: suurt midagi ei juhtunud. Tilgake tõrva mett kuidagi ära ei rikkunud, selle sai kenasti mee seest kätte ja mesi maitses pärast seda nagu mesi ikka.

Tartu Ülikooli analüütilise keemia teadur Anu Teearu-Ojakäär rääkis, et ajalooliselt on tuntud tõrv ainena, mida määritakse millelegi peale seetõttu, et vesi sellele külge ei hakkaks. Keemiliselt on tõrv keeruline segu erinevatest ainetest ja sellel on komponente sadades kui mitte tuhandetes. See sõltub Teearu-Ojakääru sõnul sellest, millest on tõrv valmistatud – selleks sobivad väga erinevad materjalid. Eestis on tuntuim männi- ja kasetõrv ehk tökat, aga tõrva saab ka turbast ja kivisöest.

Tõrv aga mee sees ei lahustu ja seetõttu see ka meepotti ära ei riku. Kui juhtubki, et tõrvatilk mee sisse satub, siis tõrva ümbert võib teaduri sõnul endiselt mett süüa. "Keemias on selline reegel, et aine lahustub endaga sarnases aines. Mesi oma olemuselt on tõrvast väga erinev ja nemad omavahel ei lahustu. Küll aga lahustub tõrv väga hästi näiteks õlis ja seda õli ma pärast söögiks ei tarvitaks," rääkis ta. Ehk siis lihtne nipp, kuidas tõrvast puhtaks saada, on leida tõrvaga sarnane aine.

Ajalooliselt on tõrva kasutatud ka Teearu-Ojakääru sõnul ravimina, sest sellel on valuvaigistav toime. Nii on seda haavadele määritud või kasutatud suisa hambaplommina. Ajalooliselt on märke sellestki, et tõrvaga on loodetud ravida tervisehädasid.

"Olen näinud pilte 6000 aastat vanast tõrvaklombist, millel on hambajäljed peal. Mul endalgi on uurimise all üks 6000 aasta vanune tõrvaklomp, mis on pärit Venemaalt Uuralite kandist, millel on ka hambajäljed peal. Pakun, et tõrva näriti hambavalu vastu. Üldiselt soovitan ikka tõrva kasutada seal, kus seda ajalooliselt viimased paarsada aastat kasutatud on. Süüa ei maksa ja mett see ka kuidagi ilmselt paremaks ei tee," rääkis teadur.

Kuidas aga tekivad eesti keelde taolised väljendid, nagu tilk tõrva meepotis?

Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse lektori Ann Veismanni sõnul seisneb üks põhjus ilmselt selles, kuidas inimesed tahavad värvikalt väljenduda, aga samas tahavad ka olla võimalikult arusaadavad. "Selle kohta on tehtud uurimusi, et tõepoolest ümber sõnastamine või värvikas ütlemine võib olla teinekord paremini arusaadav. Kui aga kohtame uut tundmatut väljendit, siis üldiselt võrdleme seda sellega, mis on meile juba tuttav ja igapäevane. Võime siin kasutada nagu-võrdlust, aga tihtipeale minnakse piltlikumaks ja pikemaks seletustes," ütles ta.

Teine põhjus seisneb selles, et keeles ei ole lõputult sõnu iga uue nähtuse jaoks ja iga kord ei leiutata ka uut ütlemist. "See tähendab, et kasutame samu tavalisi, arusaadavaid sõnu ja siis laiendame neid uutele nähtustele ja abstraktsetele objektidele," lausus Veismann. Ta tõi näite, et sõnal jooksma võib olla mitmeid tähendusi, millel ei ole jooksmisega miskit pistmist. Näiteks väljend jutt jookseb.

Veismann rääkis, kuidas kuulis hiljuti ühest ERR-i keelesaatest, et inimesed ei saa enam aru vanadest tuntud väljenditest või siis saavad vastupidi aru. Näiteks krokodillipisaratest saadakse aru justkui oleks see midagi traagilist, kuigi esialgu tähendas see võltspisaraid. Või väljend sobib kui rusikas silmaauku, mida kasutatakse hea sobivuse tähenduses. Esialgu tähendas see aga negatiivset.

Väljendis tõrvatilk meepotis vastanduvad omavahel kaks materjali, mis ei segunegi ehk võetakse ühest äärmusest üks ja teisest teine ning need vastandatakse omavahel. "Siin on hästi tabatud see, mida kujundlik väljendamine teeb. Ühtpidi aitab tuttava kaudu võõrast mõista, teistpidi varjab paljusid asju, mis tuttava juures veel on. See on igavene jama, kui see tõrv meepotti kukub, aga tõrv ei lahustu mees ja see, et selle sealt kätte saab, on varjatud," selgitas Veismann.