Miks talume pigem kahe vesise silma vaatamist, kui ühe klaasist läätse vahtimist? Erinevus on selgelt olemas. Seda on vaagitud isegi ühes Euroopa kõrgeimas kohtuinstantsis. Hiljuti lahendati sama küsimust Hollandi kohtus, kus ühe silmaga vaatamisest keeldunud ohvri kasuks määrati 75 000 euro hüvitis.

USA IT-ettevõtte Chetu Hollandi harukontori palgal on hulganisti kaugtöötajaid. Seni oli koostöö kõigiga sujunud ilma eriliste probleemideta. Käesolevas loos oli kannataja 1,5 aastat firmas töötanud hollandlane. Paistab, et temaga oldi rahul, sest ta teenis aastas palga ja lisatasudena umbes 70 000 eurot.

Lõppenud augustis korraldas emafirma koolituspäeva. Korraldaja soovis, et osalejate arvutid oleks kogu tööpäeva jooksul sisselülitatud ja töötajad oleksid registreeritud eemalt jälgitavasse töökeskkonda. Veel oli tingimuseks hoida arvutikaamera aktiivsena.

Erinevates kaugtöö keskkondades viibinutele ei tohiks neis nõudmistes tunduda midagi eriskummalist. Koolides ja töökohtadel on sellistes tingimustes korraldatud koosolekuid ja viidud läbi koolitusi või siiski? Antud juhul pöördus mainitud töötaja korraldajate poole sooviga, et ta ei tunne end mugavalt, kui kaamera teda üheksa tundi vaatab.

Lisaks sellele, et tunneb end tõeliselt ebamugavalt, pidas ta taolist nõudmist privaatsuse rikkumiseks. Nõnda ei pannud ta kaamerat käima. Samas kinnitas ta, et täidab korraldajate kõiki ülejäänud nõudeid. Nad saavad jälgida kõiki tema sülearvutis toimuvaid tegevusi ja vaadata kõike, mida teeb ta oma arvutiekraanil.

Paar päeva hiljem töötaja vallandati, tuues põhjuseks "tööst keeldumise" ja "allumatuse". Isegi kaugelt kuuldes tundub otsus ehmatavalt järsk, rääkimata vallandatut tabanud heitumusest. Toibudes otsustas pöörduda ta õigluse jalule seadmiseks kohtu poole, sest nagu ta ka oli tööandjale teatanud, pidas lisaks ebaõiglaselt järsu ja põhjendamata vallandamise otsusele kaameraga jälgimise nõuet Euroopas kehtivate andmekaitse reeglite rikkumiseks.

Kohtu hinnangul polnud töösuhte lõpetamine juriidiliselt kehtiv. Muus osas tõdetakse otsuses, et tööandja polnud koondamise põhjuseid piisavalt selgelt väljendanud. Puudusid ka tõendid töötamisest keeldumise kohta ja töötaja jaoks puudus mõistlik ettekirjutus. Lõpetuseks teatas kohus, et kohustus kaamera töös hoida on vastuolus töötaja õigusega tema eraelu austamisele.

Süüdistatava ettevõtte kaitse rajanes omakorda argumentatsioonile, et veebikaamera ei erine sellest, kui töötaja oleks viibinud kontoris, kus teda järgiks sama juhtkond. Erinevus oleks vaid selles, kas silmad vaatavad otse või läbi kaamera. Samuti oli eelnevates selgitusetappides peetud ebatõenäoliseks, et firma kavatseb veebikaamera pilte salvestada. Seetõttu polnud nende arvates andmete privaatsuse riivamise teema kaasamine asjakohane.

Hollandi kohus aga esitatud argumentatsiooniga ei nõustunud ja viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile, milles väideti, et "töötaja videovalvet töökohal, olgu see siis varjatud või mitte, tuleb käsitleda märkimisväärse sekkumisena töötaja eraellu". Kohus leidis, et töövõtja jälgimine ei olnud piisavalt põhjendatud ja seetõttu rikuti sellega töötaja privaatsusõigusi. Otsus lõppeb apellandi kasuks erinevate hüvitiste ja kaotatud töö- ning puhkusepäevade rahalise kokku arvestamisega, kogusummas 75 000 eurot.

Ühest küljest oleks lihtne võtta kohtu otsus teadmiseks ja edasi minna. Kohus kaitses inimese hinnatud privaatsust ja tema isikliku elusfääri. Enamus ilmselt teadvustab vajadust omada teatavat kontrolli selle üle, kes neist mida teab ega taha, et nende isikuandmed oleksid igal ajal kõigile kättesaadavad. Infotehnoloogia edusammud ohustavad selliselt põhjendatud ootuseid. Oht ei kerki aga vaid tõhusast ja konntrollimatust andmekorjest.

Kasvavaks väljakutseks on saamas uudsete olukordade lahenduste rajanemine inimeste psühholoogilisele subjektiivsusele. Tööandjale ei saa keelata töötaja tähelepanelikku vaatamist, aga samas olukorras masina klaasist silma suhtes on tunne ebamugavam ja otsuse osuti kaldub järsult keelutsooni. Ometi vaatavad poodide turvakaamerad kõiki ostjaid ja nende privaatsete ostude kohta kogutakse andmeid. Siin paistab, tundub, oletatakse või järeldatakse mõne muu tunde põhjal, et selles pole midagi erilist. Miks keelata ülejäänutele poest väljudes hüvitise saamist?

Käesolevas kaasuses rajanes otsus varasemale Euroopa Kohtu seisukohale. See loob näilise selguse, sest vaidlused privaatsuse vallas alles koguvad hoogu. Mõnel juhul paistab avalik huvi suuremana, teistes olukordades trumpavad individuaalsed tunded.

Tehnoloogiliselt rikka ja enneolematu andmeajastu hüvede ja kahjude kaaludel kohtame aina rohkem märksõnu geneetikast ja teistest biomarkeritest, tiirutavatele droonidele nähtavast, kantavatest andurite ja nende võrkude võimalustest, sotsiaalmeediast toimuvast ning nutitelefonide rakenduste äriplaanidest, otseturunduse, keskkonna seire ja otsingumootorite ning lõpuks valitsuse küberjulgeolekuprogrammideni.

Loetelu võiks olla pikemgi, kuid toodust piisab keerukuse märkamiseks. Keerulistes olukordades anname ju töö üha enam masinata teha. Sealhulgas peagi ka kohtumõistmise. Huvitav, kuidas oleks lahendanud kaasuse tehisintellekt?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".