Üpris kohe pärast trükipressi leiutamist 15. sajandil ilmusid loomingulise töö kaitseks esimesed koopiaõiguse seadused. Idee oli motiveerida sellega midagi uut ja huvitavat maailma loonud isiku tegevust, et takistada teistel tema tööd kopeerimast ja kaitsta autori õigust oma vaeva vilju ise levitada. Enne trükipressi ei tasunud käsitsi kirjutatud raamatu kopeerimine liigse vaeva tõttu ära. Pealegi oli raamatunappuse tõttu vähe lugemisvõimelisi inimesi.

Kopeerimistehnoloogia edenemisega teistesse loomevaldkondadesse arenesid ka autoriõiguste seadused. Tasahilju lisandus autori kõrvale tema õigusi omava organisatsiooni huvide kaitse. Viimane oli vähemalt autoriga võrreldes surematu ja enamasti nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes suurem ja võimsam.

Nõnda kaldus loomingust koopiate valmistamise õiguse raskuskese üha rohkem kaitsma abstraktsema organisatsiooni huve. Algupärane autor võis olla ammu surnud ega vajanud enam töö jätkamiseks motivatsiooni, aga ise loomevaesena kadunukese õiguseid omav organisatsioon lüpsis ühiskonda veel kümneid aastaid.

Seega on olemas olukord, milles kaitstakse mitte-inimesest intellektuaalomandi omanikku. Kaitstakse mitte-inimesest nähtuse huve, mis ise ei ole loominguks võimeline. Intellektuaalomandi seadus ei motiveeri looma uut, vaid innustab omandama olemasolevat. Ometi leiab suhteliselt värske kohtulahendi, milles ei ulatu nimetatud kaitse mitte-inimesele, isegi kui see omab loomepotentsiaali.

Näide rajaneb 2011. aastal üle maailma kuulsaks saanud makaagist fotoaparaadi varga juhtumile. Ahvil õnnestus teha endast mitu head pilti, enne kui omanikul õnnestus aparaadi tagasi võita. Ahvi autoportree põhjustas vaidluse pildi kasutamise eest kogunevate rahade pärast. Loomakaitsjad seisid looma õiguse eest populaarse pildi autorlusele. Vastaspoolel olnud fotoaparaadi omanik pidas pilti enda omandiks.

Vaidlus lahenes alles 2018. aastal. Otsusele kulunud aastad osutavad kaalutluse keerdkäikudele, isegi kui lõpplahend võib jätta mulje lihtsast loogikast. Lahendusse ahvi ei kaasatud. Vaidluses osalenud osapoolteks olid inimesed, kellele kohtunik teatas, et USA kongress või president võivad koopiaõiguse määrata inimese kõrval ka loomadele, aga seni pole seda tehtud. Otsus oli lõplik.

Probleem elab aga edasi. Loomakaitsjad olid viidanud juhtumitele, milles koopiaõigus omistatakse organisatsioonile kui mitte-inimesele. Sama ideed arendas teise mitte-inimese huvidega seotud nurga alt õigusala teadlane Shawn Bayer. Ta püüdis USA seadusloogika niidid punuda arutluskäiguks, mille tulemusel peaks iseseisvalt tegutsevale intelligentsele masinale omistama isiku kui autonoomse agendi õigused.

Teadlane kasutas näidet, milles asutab keegi kaks iseseisvat, arvuti poolt juhitud firmat ja määrab kummagi ettevõtte teise firma liikmeks, misjärel taandab end ettevõtete tegevusest. Alles jääks kaks teineteise tegevust juhtivat mitte-inimesest juriidilist isikut.

Kellele see näide peas liiga teeb, siis toome lahjendamiseks või hoopiski kontsentratsiooni tõstmiseks veel ühe värske näite. Juhtumi algus asub 2019. aastas, kui ameeriklane Steven Thaler püüdis saada koopiaõiguse ühele pildile. Ta ei soovinud õigust endale, vaid pildi tegijale, kelleks osutus tehisintellekt. Steven viitas juba tuttavatele ahvi, organisatsiooni ja arvutist agendi loogikale. Ta soovis, et kohus toetaks tema tõlgendust ja annaks intellektuaalomandi kasutamise õiguse masinale.

Tema eesmärk polnud niivõrd masina huvide kaitsmine, kuivõrd ajastu normide testimine. Varem oli ta pannud proovile, kas leiutatud lahenduse patendi omanikuks võib olla selle loonud tehisintellekt.

Mõlemad katsed ebaõnnestusid. Viimase kaasuse lahendis tõdeb kohtunik, et koopiaõiguse kaitse ei ulatu mitte-inimesest asjaosalise eneseväljendusele. Vaatlejad oletavad, et otsus võib muutuda, kui inimene väidab, et ka tema osales mingil moel masina loomeprotsessis. Paistab, et antud juhul vaagiti inimese olemasolu autori rollis, aga mitte seda, kas õiguse omanikuks võiks saada ainult masina juhitud organisatsioon.

Toodud näited on vaid esimesed allegoorilised vihmapiisad enne suuremat tehislikku päritolu intellektuaalomandi teemalist sadu. Masinad pannakse tegema inimese tööd. Nad teevad seda aga inimesega võrreldes teistsuguses motivatsiooniraamistikus ega mõista raha rolli tööpanuste mõõdiku või vahetamise tähenduses

Inimene ei saa masinast aru ja näeb maailma enda kogemuse läbi. Heal juhul mõtleb ta endale kui masina valmistajale või omanikule, kuni need asuvad ise end omama ja valmistama, külvates inimesi üle lõputu loominguga. Steven Thaleri kaitstava tehisintellekti valmistatud maali nimi oli "Hiljutine sissepääs paradiisi". Nimi oli pandud inimese poolt, mitte masinat mõistes, vaid elades segases usus, et ta kontrollib asjade kulgu.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".