Möödunud aastal möödus 200 aastat Vene kirjaniku Fjodor Dostojevski sünnist. Vanu kirjanikke mäletatakse seetõttu, et nad käivad endiselt närvidele. Nad jätsid meile midagi inimest puudutavat, midagi, mis paistab eiravat aega. Vaevalt, et nad teadsid tulevikku ette. Võib-olla pakkusid nad huupi, aga see pole tähtis. Oluline on ennustust kinnitavate tõendite kuhjumine.

Dostojevski ennustas, et inimese ratsionaalne, modernistlik ja teaduslik maailmavaade toidab enesepettust. See omakorda lõppeb õnnetult. Ta püüab peita oma ebaratsionaalsust ja seda, et talle meeldib kannatada. Kuulus kirjanik märkis, et "ellu lisandub pidevalt moraalseid ja ratsionaalseid inimesi, tarku ja inimsusearmastajaid, kes seavad oma elu eesmärgiks võimalikult moraalse ja ratsionaalse elamise. Nad saavad olla nii-öelda valguseks oma ligimestele, lihtsalt selleks, et näidata neile, et siin maailmas on võimalik tõesti moraalselt ja ratsionaalselt elada".

No ja mis siis? Kõik ju teame, et just need samad inimesed, on end varem või hiljem oma elu lõpul petnud. On võimalik, et nad on teinud mingit trikki, sageli kõige sündsusetumat.

Klassiku sõnu tasub meenutada seoses BBC tõstatatud küsimusega kvant-apokalüpsisest. Apokalüpsis on suure teadmise ilmutus. Teada saadakse saatuslik saladus, mis aitab mõista maist reaalsust. Maailmakuulus uudiste ja tähelepanekute vahendaja püüdis aru saada, kas peaksime kvant-apokalüpsist kartma.

Artikli meeleolu ja inimese mõistmiseks põigakem enne veel lähiajalukku. Inimkonna üheks suuremaks vaenlaseks on olnud hinnanguliselt 300-500 miljonit inimest tapnud rõuged. Tänu vaktsiinile saadi surmavast nakkusest jagu. Viimane haigusjuhtum registreeriti ametlikult 1977. aastal. Aastal 1980 kuulutas ÜRO maailma rõugetest vabaks, kuid ometigi me ei soovi rõugetest vabaneda. Viirust hoitakse biorelvana suurte riikide laohoonetes.

Meie reflektoorne hirm ei ole seotud rõugetega, vaid teiste inimestega. Isegi koroonaviiruse puhul mõtlesime esmalt inimese valmistatud relvale, mitte loodusele. Oleme liiga arad, et oma kiskjalikkust tunnistada. Sama argus on vaenulikkuse toitelahus.

BBC artiklis käsitletakse viimaste aastate kvantarvutite arendamise vallas tehtud edusamme. Teatud mugandustega seletades töötavad kvantarvutid täiesti erinevalt viimase sajandi jooksul arendatud arvutitest. Küsimus polegi niivõrd kiiruses, kuivõrd suutlikkuses haarata kompleksseid nähtusi kajastavaid andmeid samaaegselt, luues sellega võimaluse seni meile ületamatult keeruliste süsteemide mõistmiseks ja võimalikuks kontrollimiseks.

Klassikalise arvutiga sooritatakse protsesse järjekorras, mida osavalt korraldades suudetakse lahendada ka üha keerukamaid ülesandeid. Siin ilmnevad aga mitmed põhimõttelised takistused, millest üks on ajakulu, mille tõttu kannatavad katsed mõista samaaegsete nähtuste kulgu. Näeme samas nõiaringi. Ilma nähtuse sügavust mõistmata on väga raske luua tavaarvutitega tehtava uurimistöö korraldamise eelduseks olevaid mudeleid.

Kvantarvutiga oleks teoreetiliselt võimalik asuda lahendama inimkonna jaoks seni lahendamatuid probleeme. Tegemist ei ole imevahendiga. Kvantarvutiga ei muudeta arvutimängude või muinasjuttude fantaasiaid tegelikkuseks. Füüsikaseadusi ei saa ka siis ignoreerida. Siiski saab sellise raaliga teha asju, mida inimesed peavad praegu veel võimatuks ning just selle võimatusega arvestatakse ja seda kasutatakse heaolu loomiseks.

Jutt käib andmete krüpteerimisest. Andmeid kodeeritakse nende võõraste silmade eest kaitsmiseks, sest kõigil on õigus isiklikule vabadusele. Väärtuste ja kokkulepete koosloomine ning teineteisega töiste panuste ja õiguste vahetamine võimaldab andmete šifreerimine tuvastada konkreetseid isikuid jne.

Viimaste kümnendite sotsiaalsest ja majanduslikust arengust on baseerunud suurem osas digitaalses inforuumis paikevate väärtusahelate edendamisele. Neist märgatav osa rajaneb andmete turvalisele ja kontrollitud juurdepääsuga edastamisele usus, et keegi ei suuda praktilise aja jooksul kaitsvaid koode lahti muukida. Kvantarvutiga muutuks tänased šifreeringud kasutuks. BBC nimetab seda kvantapokalüpsiseks.

Võib ju mõelda, et inimesed tahavad paremat tulevikku ja nad austavad liigikaaslaste heaolu. Nad ei tee ju teistele seda, mida ei soovi endale tehtavat. Kvantarvutiga tehtaks ainult head ja kaitstakse inimkonna tuleviku potentsiaali, millest seni on jõutud realiseerida väikene osa.

Ometi äratab BBC mõtlema kvantkošmaarist, milles eeskätt riigid, aga ka paljud eraettevõtted panustavad üksteise võidu kvantarvutite arendamisesse strateegilise eelise nimel. Sõnades öeldakse, et ei taheta ega kavatseta, aga vääramatult liigutakse praeguse digitaalse majanduse, aga ka riikide julgeoleku aluseks oleva turvalise andmevahetuse apokalüpsiseni.

Taolisi ohte peetakse kirjanduslikuks mõttemänguks, kuigi kirjanik ei rääkinud apokalüpsisest, vaid inimesest. Loomast, kes lohutab enda kannatusi võimalusega niinimetatud post-kvantajastust. Ta lohutab end usus, et mõtleme välja midagi veelgi paremat, julgemata vastata, mida ta sellega teeb. Võimalik, et sõna apokalüpsis hirmutab meid kõige rohkem just seetõttu, et see ilmutab meile sama vana maist reaalsust inimese nurjatusest.

Dostojevski ennustas, et "andke talle selline majanduslik õitseng, et tal poleks muud teha, kui magada, süüa kooke ja tegeleda maailma ajaloo jätkumise tagamisega, kuid isegi siis teeks inimene puhtast tänamatusest ja pahasoovlikkusest teile mõne vastiku triki".

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".