Miniajul kulus Pongi õppimiseks pelgalt viis minutit
Tüvirakkudest kasvatatud inimaju jäljendav organoid õppis Pongi põhialused selgeks kiiremini kui suurem osa iseõppivaid algoritme. Seepeale tasub küsida, mida räägib see inimeste endi kohta, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Teame, õigemini aju teab, et oleme olemas. Aju teab ka ise enda olemasolust, jäädes mõnikord peatuma mõttel, kas ta oma võimete juures pole kõike, sealhulgas iseennast, lihtsalt välja mõelnud. Lõpuks meenub Rene Descartes, kelle aju tabas juba 17. sajandil, et pelk mõtlemine ongi olemasoluks piisav kinnitus. Kõik, mida kogeme, rajaneb ajutegevusel ja ometi teame väga vähe selle toimimisest.
Suur osa teadmatusest tuleneb aju uurimisele seatud takistusest. Elusa ja terve ajuga lihtsalt ei saa korraldada piisavalt põhjalikke uuringuid. Loomadega tehtavatest uuringutest pole alati kasu, kuna tulemusi ei saa tingimata inimesele üle kanda. Mõned aastad tagasi toimus huvitav areng, kui teadlastel õnnestus tüvirakkudest kasvatada rakukogumid, mis vastasid paarile aju arengus olulisele struktuursele osale.
Peagi teatati järgmistest edusammudest. Tüvirakkudest kasvasid iseorganiseerumise tulemusel inimaju algelised osad, mis siirdati hiire kehasse, kus need jätkasid arengut. Väikest organit jäljendavat rakukogumit nimetatakse organoidiks. Miniaju-organoid ühendas end katselooma vereringega ja liitis jätkeid selle närvisüsteemiga. Organoid oli elus.
Seepeale tõstatusid uued eetilised küsimused. Kas inimesest pärit algelisele miniajule kehtivad samad moraalsed kaitsed nagu originaalile? Kas aju-organoid omab potentsiaali muutumaks teadlikuks enda olemasolust? Kas selles on piisavalt palju ühist meie "päris" ajudega, mille tõttu me ei pääse peegeldavast tundest kogeda ängistust, kuuldes organoidiga tehtavatest katsetest? On ju arendustöö eesmärk luua bioloogiline platvorm inimese aju uurimiseks.
Aju-organoididest loodetakse olulist abi aju talitluse mõistmisel, ravimite ja populaarsust koguvate opioidide mõju uurimisel ning teadvuse tärkamisest arusaamisel. Omaette kiusliku küsimusena tõstatub inimese aju kasvatamine looma kehas. Hiire sees ei saavuta ajukese kasv vajalikku talitluslikku kvantiteeti, aga näiteks sea sees kasvatatud inimese ajurakud võivad saavutada teadvuseks vajaliku arengutaseme.
Inimese aju huvi ise enda vastu tõukab meid piirini, mille taguse maailma kohta puuduvad kogemus, arusaamad ja ettenägemise võime. Teada on vähemalt üks juhtum, milles laboris loodud aju-organoidi elektriline aktiivsus sarnanes enneaegselt sündinud lapse omale. Ajukesel lasti elada paar kuud, kuni teadlaste grupp otsustas eksperimendi lõpetada.
Mõnes laboratooriumis ujub toitelahuses sadu pisikesi inimaju-organoide. Neid kasutatakse näiteks Covid-19 ja selle tõrjeks loodud ravimite mõju uurimiseks. Inimeselt pärit mõtlemise-organoide on ühendatud ka kõndimist õppivate robotitega, neid on saadetud. rahvusvahelise kosmosejaama pardale, kasvatatud koos neandertallaste geenidega ja loomulikult rakendatud inimesega sarnase tehisintellekti arendamise mudelitena.
Värskeim näide on toitelahuses ujuva aju-organoidi ühendamine arvutimänguga. Tegemist on arvutimängu klassikuga Pong, mis oli üks esimestest arvutil põhinevaid, ekraanil juhitavaid, mängimiseks loodud elektroonilisi seadmeid. Ekraani vastasservades kahe klotsiga pallilaadse kursori põrgatamine meenutab tennisemängu.
Näilise lihtsuse taga peitub küllalatki keeruline ülesanne, mida on rakendatud tehisintellekti arendamise masinõppe projektides. Tänu sellele on olemas Pong mängu õppimise võrdlusandmed. Selgub, et toitelahuses hulpiv miniaju omandas mängu alged kiiremini kui nii mõnigi sama ülesande kallal pusinud arvutisüsteem.
Teadusliku teadmise kõrgtaseme ja tehniliselt keeruka eksperimendi võiks lühidalt kokku võtta moel, mille kohta lausuks ilmselt iga teismeline poiss võidukalt "Ma ju olen seda teile kogu aeg rääkinud". Nimelt õppis elektroodidega ühendatud aju-organoid arvutimängu selgeks viie minutiga, nagu see olekski elu mõte. Sellest lähtudes jõuame veel ühe moraalse dilemmani. Kas universaalsetest tüvirakkudest iseorganiseerumise tulemusel tärkavatele ajurakkudele tohiks esimese kogemusena maailmast õpetada arvutimänge?
Teisalt, järsku on aju seda meile, st iseendale, kogu aeg vihjanud, aga oleme olnud segaduses, kuna sama sõnumit on lausunud kord Hitleri, kord ema Theresa ajud – "Elu on mäng, milles võib osaleda palju mängureid. Kui sa nendega ei mängi, mängivad nemad sinuga".
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"