Kultuur kui käitumisi juhtiv väärtuste süsteem tärkab inimeste koostegutsemises. Kultuur aitab raamida individuaalseid tööpanuseid ja valikuid ning arendada ühist heaolu ja identiteeti. Läbi ühiselt kogetud edu ja ebaedu piisava küpsuse saavutanud väärtuste süsteemi püütakse kaitsta muu maailma keskel toimetulekuks. Osa fikseeritakse seadustes, osa hariduse sisus ja midagi püütakse saavutada valjuhäälsete loosungite abil. Eesmärk on olla suveräänne ja areneda teiste kõrval.

Eesti iseseisvumise mootor oli samuti soov kaitsta oma kultuuri. Rõhk oli omakeelselt edastavatate väärtuste kaitsmisel, mida näidati teineteisele ja maailmale nii lauldes kui ka sportides. Enam-vähem samal ajal mõeldi ka Jaapanis, millele rajada väikese ja kõrvalise asukohaga riigi ponnistusi koordineeriv kuvand. Otseselt välja lausumata motiveeris argipäevade ponnistusi soov jõuda nn lääne kultuuris kujunenud sotsiaalsest arengutasemest ette.

Valik langes tehnonatsionalismi kasuks. Levitati inseneridelt pärit loosungit "teenides riiki läbi tehnoloogia". Tehnoloogilise võistluse lihaseid demonstreeriti 1936. aasta Berliini olümpiamängude ajal, luues kahe riigi vahele toonast kõrgtehnoloogiat tähistav faksiühendus. Erinevalt muust maailmast raadio ja telefoni teel spordivõistlustelt kodumaale saadetud läkitustest faksiti hommikumaa meediasse reaalajas pilte ja teateid. Rahvusvahelise tunnustuse sümboolne tähtsündmus oli Hitleri pildikirjas faksiga edastatud tervitus.

Hansun Hsiung Durhami ülikoolist kirjeldab, kuidas püstitas 1941. aastal riiklik plaanikomitee kava, mille eesmärk oli "modernsusest jagusaamine". Sellise kaudse vihjega peeti silmas lääne tehnoloogiaid. Plaan oli koguda Aasias rajatavast impeeriumist toormematerjale, millest valmistatakse lääne domineerimisest suveräänne tehnoloogiline rikkus. Ei tasu unustada, et tegemist oli sõjaajaga, kui soovide agressiivsem väljendusviis oli soovitav, et õhutada alamates militaarset meelelaadi.

Usutavalt sõjalise kaotuse alandusele ja tuumapommidega põhjustatud kahjude tõttu jäi tehnonatsionalism rahvale meelde kui motivaator, millega üheskoos teineteist aidates august välja ronida. Mis järgmiseks juhtus, on kõigile teada. Seoses Jaapani mainimisega lisandus lääneliku maailma vestlustesse intuitsioon mõtetega kadestatavalt arenenud tehnoloogiaga riigist. Murtud ja vintsutatud maast sai tehnoloogia abil juhtivaid majanduskeskuseid. Kui meie ammutasime uue vabariigi jaoks motivatsiooni Nokiast, siis soomlastel oli sarnaselt paljudele riikidele motivaator Jaapani tehnoloogiline areng.

Edu innustas Jaapanit ennastki samal teel jätkama. Aastal 1989 avaldasid Sony peadirektor ja Jaapani transpordiminister manifesti, milles rõhutati, et hommikumaa rahvas ei pea enam maailma poliitika küsimustes käituma USA ees viisaka õena, kuis jõu tasakaalud on muutunud.

Maailma suurjõud USA ja Nõukogude Liit olid muutunud sõltuvaks jaapanlaste algatustest. Silmas peeti riigi juhtivat rolli kõrgtehnoloogilises innovatsioonis, peamiselt mikroprotsessorite tootmises, millega loodi tööstusele automaatikat ja kodudesse luksust. Rahva meeltes õigetele nuppudele vajutanud 158-leheküljeline üleskutse kadus raamatupoe lettidelt nagu kuum sai.

Põhjus antud teemal peatumiseks on juba mainitud faksiaparaat. Riigis, mis võttis maailmas esimesena kasutusele kontaktivaba makseviisi ja tehnoloogiaimeks peetud hõljukrongi, asendavad valgusfoore inimestest semaforid, tehnoloogiamaailma tipus toimetavad ettevõtted kasutavad faksiaparaate ja kirju edastatakse potiga, kuna oluliseks peetakse käekirjalist pöördumist, kasvõi allkirjana. Jaapani ettevõtted on ülejäänud maailmast infotehnoloogia kasutuselevõtus umbes kümme aastat aeglasemad.

Hansun Hsiung küsib topeltküsimuse, miks peaksime olema üllatunud? Miks peame riiki tehnoloogiliselt edumeelseks, kui ammused märgid kinnitavad, et see pole õige? Riigi alamate identiteedis elab vana vaim olla oma valikutes maailmast ees, märkamata ja trotsides tegelikust.

Jaapani tööealine elanikkond vananeb. Tehnoloogilise kasvu vaimustuse töörügamise varjus langes rahvastiku taastootmistempo ja noori inimesi napib. Jaapani töökulutuuri ei juhi rahvusvahelised suurkorporatsioonid. Jaapani umbes 4,2 miljonist ettevõttest liigituvad 99,7 protsenti väikesteks ja keskmise suurusega firmadeks.

Taolises kultuuriruumis on raske väärtuseid muuta, kuna otsustajate meeltes on mälestus 1936. aastal maailmale näidatud faksiaparaadist. Jaapani teaduse- ja tehnoloogiapoliitika minister Naokazu Takemoto on 81-aastane