Kui vaadata suve lõpule järgneval töisemal ja ostlevamal perioodil alanud nutitelefonidele pühendatud reklaamide rohkust, võiks oodata inimliku kiusatuse kasvu kuni murdepunktini. Müüja tunneb oma klienti ja oskab talle kalamehe moodi ussikest sööta. Osa suvel lahkunud rahast jõuab varsti taskutesse tagasi koguneda ja siis oleks vaja mõnda küpset ideed, mis selle endale saab.

Selle juhuse hoolde jätmine võrdub rahast ilmajäämisega, sest ostjate vaba raha ja tähelepanu on piiratud. Telefonide pakkumine on psühholoogiliselt lihtne hoolimata sellest, et kasutaja jaoks tegelikult kuigi palju ei muutu. Tema kasutab endiselt samu funktsioone isegi siis, kui uue ostmisel on määravaks mõni vahepeal lisatud omadus.

Seoses telefonide arenguga kasvab osades potentsiaalsetes klientides teistsugune inimlik reaktsioon. Sellest on juba mõnda aega märke olnud, aga midagi suuremat pole seni veel lahvatanud.

Nagu uute toodete puhul, teatakse vastavalt Geoffrey Moore raamatule "Kuristiku ületamine", et esmalt ostavad innovaatilist esmalt teadjamad entusiastid, kellel on riskimiseks ka rohkem vaba raha. Näiteks varasemalt Facebooki ja Pinteresti juhtinud Tim Kendall või Twitteri kaasasutaja Biz Stone, kelle raha abil võib oodata, et nimetatud nähtuse arendajatel õnnestub ületada varajase ja küpse turu vahele jääv kuristik. Nähtusest saab osa tarbimise peavoolust.

Jutuks olev inimlik reaktsioon koosneb mitmest alamreaktsioonist. Alustada võib individualismist, püüdlustest teistest eristuda ja teha valikuid vastupidiselt senisele peavoolule. Kindlasti omab oma mõju valikutele üha pöörasemaks muutuv tehnilise ühendumise nõue. Viimane kujundab kultuuris valitsevaid väärtuseid ja kokkuleppeid. Näiteks kohustust olla jooksvalt teadlik parajasti kuumadest teemadest, vastata kirjadele ilma pikemalt viivitamata ja olla kättesaadav sõltumata sellest, mida oled tegemas või kas eelistad rahu.

Kultuuriprobleem on juba vastuolulisemaks muutuv, kuid endiselt sotsiaalse kapitali rahas suhteliselt hinnas olev kohustus olla aus. Mainitud vastuolu ilmneb, kui analüüsida, mida ja kuidas kirjeldatakse elu sotsiaalmeedias võrreldes sellega, milline on tegelik elu.

Tegemist on lihtsameelse edevuse ja tahtlikult petva kombinatsiooniga. Eeldus on kontaktide virtualiseerimine sidekanalisse, tegelikkuse kandumine kujundlikku ja subjektiivsesse ning fragmentaarsesse väljendusvormi, tänu millele võib jääda või tahetakse jätta tegelikkust disainiv mulje.

Samas on aastatega ägedamaks arendatud nutitelefoni omanikul üha raskem väita, et ta ei näinud mõnd teadet või telefon polnud töökorras. Viga ei saa olla telefonis, vaid inimeses. Ümberöelduna jääb ta valetamisega vahele või on saamatu, kellega ei saa arvestada. Isegi kui inimene tahab tegelikult olla lihtsalt rahus ja omaette. Keset nartsissistlikku kultuuri võidakse paradoksaalselt pidada seda ülemääraseks egoismiks.

Sestap on olemas vajadus telefoni järele, mille omanikule tagatakse samaaegselt nii väärikus kui ka meelerahu. See oleks telefon, mis oskab ainult helistada ja saata sõnumeid, aga ei saa võtta ühendust sotsiaalmeediaga, teha fotosid ega saata e-kirju. Must-valge ekraaniga kõneseade ei sobi ka mängimiseks. Teatades, et kellelgi on taoline kõneseade, võib lisaks sellele, et inimest ongi raske kätte saada, lisada renomeele huvitavat individuaalsust ja teadlikkust ning defitsiidiga kaasnevat väärtust.

Võiks arvata, et taolise tehnoloogilise tagasikäiguga võivad endale tähelepanu püüda rabedad teismelised, aga mitte tõsised palgatöö tegijad. Viimastelt eeldatakse hüperühildumist ehk samaaegselt läbi mitme seadme töö- ja elukorralduse juhtimist.

Võib-olla tajume maailma siiski valesti. Hiljuti koostas turule ilmuvatest minimalistlikest telefonidest ülevaate ärijuhtide defitsiitset tähelepanu omav majandusleht The Wall Street Journal pealkirja all, mis osutab, et minimalistlike telefonidega püütakse klientidele anda seda, mida nad vajavad, mitte seda, mida nad tahavad.

Ülevaates kajastatud mõnd voorusliku telefoni mudelit on juba müüdud sadu tuhandeid eksemplare. Osa alustasid neli-viis aastat tagasi, teised on just äsja turule ilmumas. Hinnad on tüüpiliselt mõnesaja dollari suurusjärgus. Taoliste detailide tutvustamise vajadus reedab, et suur avalikkus telefone nagu Light Phone, Punkt ja Mudita ei tea. Ilmselt nad ei tea ka seda, et nad neid tahaksid, kuna tahtmisi kujundavad reklaamid. Vastavalt artikli pealkirjale võiks jõuda äratundmisele, mida tegelikult vajatakse. Selleks on tehniliselt toetatud lahti ühendumine.

Siin ei tasu mõnda teenust või rakendust vastandada omamise ja mitteomamise teljel. Õigem oleks kaalule panna tervik – kogu heaolu, sealhulgas oma aeg ja tähelepanu ning vaimne tasakaal. Võimalik, et suures äris respekteeritud ajakirjandusväljaande tähelepanu lävendi ületamine on märk kriitilise punkti lähedusest. Voorusliku telefoni omamine tõotab muutuda peagi hea elu ja meeldiva inimese osaks.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".