Austraalia peab Google'i ähvardust riigist lahkuda sisutühjaks
Austraalia parlamendis on koostamisel seadus, mis nõuab Google'i ja näiteks ka Facebooki käest, et nad peavad nende teenustes nähtavate uudiste allikatega sõlmima õiglase tasustamise leppe. Google'i ähvardus seepeale Austraalia maha jätta tundub aga üha sisutühjem, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Hommik saabub Austraaliasse ülejäänud maailmast varem. Võimalik, et koos uue päevaga näeme sealt teistest varem tehnoloogia põhjustatud väärtuskonflikti uut koidikut ja loojangut. Nimelt ähvardas üks eraettevõte oma tegevuse Austraalias lõpetada. Enamasti ei sünniks taolisest teatest uudist. Nüüd on uudis ise juba uudiseks. See on kõuemüra-suurune signaal kaua küdenud võimu ümberjagamise pinge lahvatamisest.
Antud teemal on üle kümne aasta mõtteid vahetatud, mõnikord natukene ägestunumalt. Kõigest hoolimata lasti kulgeda karavanil segamatult tänasesse päeva. Firma, mis lubas Austraalia maha jätta, on Google. Ähvarduse teostumine võrdsustuks Austraalia kaardilt kadumisega. Olgu, vähemalt selliselt võiks kõlada infomüras tähelepanu saavutava uudise pealkiri.
Loo algus paigutub aega, kui info otsimisest sai elus hakkama saamise vajalik element, mitte et informatsioon polnud varemgi vajalik. Ometi tähistab Google teistsuguse ajastu algust. Võrreldes raamatukogu külastamise, kolleegi või sõbra käest küsimise, kuni eksperdi palkamiseni välja, muutus Google'i abil info leidmine kiireks, vaevatuks ja selle eest ei pidanud midagi maksma. Vähemalt ei saadud maksmisest aru. Piisas tasuta lõuna illusioonist.
Õppimise ja mõtlemise, isegi kokaraamatu avamise asemel oli vajalikke vastuseid lihtsam pärida Google'ist. Tänu võrguefektile muutus teenus iga päringuga aina väärtuslikumaks. Seda mitte ainult infotarbijate tõttu, kelle päringute abil kaaluti ja filtreeriti infomerest väärtuslikumaid palu. Süsteemi väärtus kasvas ka infoallikatele. Google'i otsing oli tee potentsiaalsete klientideni. Olid nad ju oma huvi väljendanud üsna täpselt sõnastatud päringuna.
Mõlema huvipoole kokku viimisest lõikas kasu Google. Kõik olid nagu võitjad, kuid rahulolematus kasvas sellele vaatamata. Üks kolmest osapoolest rikastus pöörase kiirusega. Teistele kogunenud kasu tundus selle kõrval olematu.
Olid need siis USA kirjanikud, Prantsusmaa ajalehed või mõni kolmas ettevõtja, kes püüdis sätestada uusi reegleid, pidid nad peagi enda rünnakuid piirama. Kui nad asusid rõhutama, kuidas kogu sisu loomise vaev on nende kanda ja nad tahavad Google'i käest saada lisaks kliendi toomisele ka raha, pakkus otsinguteenuse osutaja, et ta võib kliendi edastamisest loobuda. Nad ei pea kirjaniku või žurnalisti vaeva ekspluateerima. Tegelegu viimased ise endale kliendi leidmisega.
Kas see oli Google'ist alatu? Näiliselt oli kõigil võimalik end internetti välja riputada ja külastajaid oodata. Pealegi leidus teisi otsingumootoreid. Ainult, et ei leidunud lahkemaid, raha maksvaid otsingumootoreid, otse vastupidi. Leidus raha küsivaid teenuseid. Nende pärast saigi Google populaarseks, sest inimesi ei huvitanud, kes maksab otsingutulemuses leitavuse eest rohkem. Inimesi huvitas vajalik informatsioon. Paremat sisu leides muutus Google'i teenus samm-sammult paremaks, kuni ühel hetkel osutus parimaks ja kõigile väärtuslikumaks. Ettevõttest sai inforuumi valitseja.
See toobki alatuse küsimuse juurde tagasi. Google'i kätte koondus enneolematu võim näiliselt tühjast kohast. Peale intuitiivse pahameele ei osatud olukorda muul moel lahendada, kui nõuda raha. Seepeale ei osanud ka Google reageerida muul moel, kui keelduda. Märkamatult lisandus kusagilt uus kvaliteet, kui erafirma keeldumine tähendas väljaspool Google'i maailma praktilist nähtamatust. Raha võis teenida reklaamidega.
Kõigile see ei sobi. Don Quixote'd said arusaamatus ja reegliteta maailmas lüüa. See ei teinud tuuleveskit targemaks, mis jäi lihtsalt infotuules edasi pöörlema. Lõpuks leidus uus romantiliselt meelestatud rüütli seiklusest unistaja.
Austraalia parlamendis on koostamisel seadus, mis nõuab Google'i ja näiteks ka Facebooki käest, et nad peavad nende teenustes nähtavate uudiste allikatega sõlmima õiglase tasustamise leppe. Seepeale ähvardas Google Austraalia maha jätta ja kõrvaldas seda ilmsemalt õige tunnetuse tekitamiseks mõne kliendi juurest uudised. Peaminister Scott Morrison teatas vastu, et riik väljapressimistele ei allu.
Nüüd on mõtlemisaeg Google'i poolel. Nad on ise süüdi, et enam polegi nii lihtne pimedusega ähvardada. Firmal on liiga palju teenuseid, mille toimimiseks on oluline Austraaliat oma sõbraks pidada. Liiga palju sõltub Austraaliat kajastavatest kaarditeenustest, sealsetest GMaili kasutajatest ja loomulikult infootsijatest.
Samas tähendaks austraallaste võit uue ajastu kuulutamist ülejäänud maailmale või siis on tegemist lihtsat kulunud metafooriga. Loomulikult saab sellest rohkem teada Google'i abil.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"