Globaalselt keeruline 2020. aasta oli Eesti teadlaste jaoks pigem positiivne, teadusrahastus tõusis nii osakaaluna SKP-st kui ka summaarselt. 2021. aasta riigieelarves on teadus- ja arendustegevuse rahastamiseks ette nähtud 56 miljonit eurot lisavahendeid. Suure eesmärgina oli teaduse lisarahastamisel välja toodud Eesti teaduse järelkasvu kindlustamine. Üks oluline samm selleks oli suunata osa eraldatavast rahast doktorantide töötasudeks.

Eesti teadusagentuuri (ETAG) hiljuti väljakuulutatud tulemustega grandivoor oli sel aastal siiski ligi 3 miljoni euro võrra väiksem kui eelmisel aastal, põhjuseks lõppenud grantide väiksem arv võrreldes eelmise aastaga. Selleaastases grandivoorus läks Eesti noorte teaduste akadeemia (ENTA) liikmetel erakordselt hästi, mitmed meie liikmete esitatud taotlusest said täismahus või sildamisgrandina rahastuse. Põhjust on tänulik olla.

Ometigi ei saa me noorte teadlaste eestkõnelejatena selleaastases grandivoorus tehtud otsustega rahul olla. Põhjuseks on see, et kasvava teadusrahastuse ja järelkasvu prioriteediks seadmise taustal iseseisvale teaduskarjäärile hoo sisse andmiseks mõeldud stardigrantide (2–7 aastat pärast doktorikraadi saamist) arv võrreldes eelmise grandivooruga hoopis vähenes.

Siinkohal ei saa põhjenduseks tuua lõppenud grantide arvu, sest alustajagrandid on mõeldud töörühmade ülesehitamiseks, mitte säilitamiseks. Eesti jaoks on oluline tuua siia tagasi noored teadlased, kes on maailma teadusasutustes hankinud maailmatasemel teadustöö tegemise kogemuse ning oleksid valmis selle meie kohalikku "teaduse konnatiiki" tagasi tooma.

Kriitiline hetk selleks on aastad peale järeldoktorantuuri lõpetamist – ehk siis teaduskarjääri etapp, mil noor teadlane taotleb "alustava teadlase granti" (personaalne stardigrant ehk PSG) oma töörühma ülesehitamiseks Eesti teadusasutuse juurde. See on hetk, mil teadlane on veel küllalt mobiilne, olemata jõudnud juuri sisse ajada muude riikide teadusasutuste juures. Eesti teaduse jätkusuutlikkust silmas pidades võiks eeldada, et just need teadlased on kasvava teadusrahastuse valguses prioriteediks tõusnud.

Kui vaadelda ainult täisgrante – ja me väidame, et plaanitud projekti täitmist mittevõimaldavate üheaastaste sildgrantide "edukate" taotluste hulka lugemine on teadlaste nörritamine ja statistika kunstlik ilustamine – oli üle kõigi valdkondade stardigrandi taotluste edukus 14 protsenti (eelmisel aastal 16 protsenti). Oma töörühma sai eelmisel aastal nelja-aastase rahastuse kindluses ehitama hakata 16 noort teadlast, sel aastal 11, mida on pea kolmandiku võrra vähem.

Valdkondade lõikes võib pilt olla veelgi kurvem. Eelmisel aastal olid kõige viletsamas seisus sotsiaalteadlased, kus 18 stardigrandi taotlusest sai rahastuse üks (edukuse osakaal 5,5 protsenti). Sel aastal võib näiteks tuua loodusteaduste valdkonna, kus ainult kaks alustava teadlase granti sai täismahus rahastatud (edukuse osakaal 7 protsenti).

Küsimus polnud teadusprojektide ja taotlejate madalas kvaliteedis. Vähemalt esimesed kuus PSG avaldust said rohkem kui 21 punkti võimalikust 22-st. See tähendab, et neile taotlustele ja projektidele olid taotlusi hinnanud väliseksperdid andnud pea kõigis hindamiskategooriates kõige kõrgema hinnangu. Need kaks avaldust, mis täisgrandi said, said maksimumskoori – 22 punkti.

Teisiti öeldes: loodusteaduste valdkonnas said sel aastal personaalse stardigrandi ainult need, kellel õnnestus saada täisskoor. Sellest küll saab teha kena slogani "otsime veatut granti!", kuid tegelikult seab see täiesti ebarealistlikud ootused. Näiteid ekspertide kultuurispetsiifilisest hindamisest on palju – isegi sisuliselt täiuslikule grandile pannakse mõnes kategoorias hindeks "4,5/5" lihtsalt põhjusel, et konkreetse väliseksperdi kultuuriruumis pole kombeks maksimumskoori kasutada (eestlane saab sellisest suhtumisest hästi aru: meilgi on "käib kah" ja "normaalne" juba väga kõrge kompliment).

Pea aasta kestva taotlusprotsessi – avalduste kirjutamise, esitamise, ülevaatamise, hindamise, ekspertkomisjoni poolt järjekorda seadmise – mõte on see, et raha saaksid kõige paremad taotlused. Meil pole põhjust kahelda, et sel aastal ka nii läks, aga selge on see, et samaväärseid, väärtuslikke, Eesti ja maailma tulevikku panustavaid teadusprojekte oli ka nende hulgas, mis said 21 või 20 punkti 22-st. Seda, et Eesti madala teadusrahastuse (14 protsenti edukaid stardigrante) tulemusel on grandisaamine Eestis lotovõit, on räägitud juba aastaid, kui mitte aastakümneid. Laiutatakse käsi: "Midagi ei saa teha, paremat süsteemi pole".

Eesti noorte teaduste akadeemia hinnangul oleks parem süsteem see, kus antaks noortele rohkem "lotovõite", sest siis oleks vähem neid noori, kes teadustee pooleli jätavad või oma oskused ja teadmised välisriiki viivad.

See on võlg noortele teadlastele, mis tuleb tingimata tasuda järgmise aasta grandivoorus, et ennetada noorte teadustalentide lahkumist (või tagasipöördumisest loobumist). Samas me ei arva, et see peaks tulema "kogenud teadlaste grantide" ehk PRG grantide arvelt, niigi väikest tekki üksteise pealt ära sikutades. Arvame, et ennast küllalt hästi tõestanud grandisüsteemi tuleks järgmisel aastal suunata senisest suurem osakaal sellest maagilisest ühest protsendist SKP-st, nimelt 2021. aasta seisuga jõudis grantidesse umbes 5,5 protsenti kogu teadus-arendustegevuse rahastusest