Ulatuslik vastuseis koroonameetmetele muudab nähtavaks mitmed ekspertide usaldamise, ühiskondlik-kultuurilise lahkukasvamise ja tervisega seotud pinged. Vastupanu meetmetele, nagu maskikandmine, esineb väga erinevates vormides – põhjendatud võimukriitikast kuni täiesti üle võlli vandenõuteooriateni.

Emotsionaalseid reaktsioone tekitavad eelkõige sotsiaalmeedias levivad infokillud, meemid ja arvamusavaldused: näiteks maskikandjate nimetamine "covidiootideks", "maskizombideks" või "ajupestud lammasteks". Võib seetõttu tunduda, et isegi kõiki ähvardava kollektiivse ohuga võitlemisel on meil ühisosa võimatu leida.

Süsteemsemas vaates osutub vastuseis koroonaviiruse tõkestamise meetmetele loogiliseks. Vastuseisu põhjuste mõistmine ja lauskokkupõrgetest või naeruvääristamisest hoidumine võiks aidata vältida suuremaid konflikte ning edasist võõrandumist. Pinged on loomulikud ja olukord ei ole üldse nii hull.

Miks inimesed protestivad?
Kollektiivsed ja kohustuslikud meetmed satuvad tugevasse konflikti mitmete oluliste põhiväärtustega nagu individualism, mis kogu meie kultuuris, aga eriti just terviseotsustes, domineerib. Inimese enda autonoomia, aga ka vastutus oma tervise eest toimib hästi tervise eest hoolitsemisel (teen trenni ja toitun tervislikumalt!), ent saab takistuseks olukordades, kus rahvatervis kui kollektiivne hüve tuleb asetada enda isikliku kasu optimeerimisest ettepoole.

Kriisiolukordades riskide hindamine ja omaenda autonoomsete otsuste langetamine tähendab inimese jaoks ka väga keerulist pingeseisu. Esiteks ei ole otsuse jaoks piisavalt adekvaatset infot ja vastuolulises infos orienteerumine on raske. Meetmete vastaste seisukohtadest paistab üldiselt läbi eeldus, et kainelt ja iseseisvalt mõtlev inimene leiab alati õiged vastused ja lahendused. Nii kompleksses ja määramatus olukorras see paraku aga ei kehti.

Indiviidi taju enda subjektsusest on veelgi põhimõttelisem ja seotud meie tavapäraste rollidega kodaniku või tarbijana. Sotsiaalmeedias esitatud küsimused nagu "Oled sa koroonakriisi poolt või vastu? Jäta kommentaar" on omamoodi naljakad. Teisalt kõnelevad need sellest, kui sügavale läheb meie arusaam õigustest avaldada oma seisukohti ja et need seisukohad tõesti ka midagi loevad.

Rahvatervise suuniste järgimine võib tähendada enda heaolu ohverdamist üldise hüvangu nimel, mis ei ole meie kultuuris kuigi omane mõtteviis. Ka praeguses olukorras on mõneti paradoksaalne, et nooremad ja aktiivsemat sotsiaalset elu elavad inimesed on sunnitud oma elu muutma suhteliselt rohkem, olles samas ise haigusriskist vähem mõjutatud. Kõiki ei taba ka meetmed võrdselt. Nii on lihtne arvata, et meetmed on ebaproportsionaalsed.

Infoallikate problemaatilisus
Kriisi ja ebakindluse ajal eksisteerivad samaaegselt adekvaatse info puudus ja info tugev üleküllus. Isegi kõigi kriteeriumite järgi autoriteetseid allikaid järgides võib sattuda suhteliselt suurde segadusse: kas need maskid siis ikka kaitsevad või mitte? Hoiakute kujunemist mõjutab väga tugevalt sotsiaalmeedia, mis levitab ja võimendab muuhulgas tõepõhjatut ja vandenõuteoreetilist infot.

Koroonaaeg on jõuliselt kasvatanud Facebooki gruppides inglis- ja venekeelse info mahtu – koroonameetmete-vastane infovoog on globaalne, tähelepanu tõmbav ja täiesti ammendamatu. Emotsionaalsed "vilepuhujatest" arstide või teadlaste "isiklikud" tunnistused või hinnangud on otsetõlked ilma allikata ingliskeelsetest väärinfolugudest. Infograafikud Bill Gatesi kandvast rollist koroona loomisel ja levitamisel võiks oma väljanägemiselt pärineda mistahes atraktiivsest kvaliteetpäevalehest.

Valeinfo ongi üldiselt väga atraktiivne, levides vaimukate meemide, haaravate infokildudena. Sageli haakub see ka inimese isikliku kogemusega. Näiteks maski kandmisel tekkiv ebameeldivustunne seotakse uuringutega, kuidas mask ei võimaldaks justkui saada piisavalt hapnikku. Ninna torgatud koroonaproovi tikk läheb ootamatult sügavale – joonis ajuni välja jõudmisest illustreerib seda kogemust tunnetuslikult päris hästi.

Vandenõuteooriad selgitavad ka kriisiolukorra kaootilisuse "telgitaguseid" kui loogiliselt orkestreeritud manipulatsiooni ning pakuvad olukorra mõistmiseks sobivaid ja lihtsaid põhjuslikke seoseid. Näiteks et halva asja taga on halb inimene või inimrühm.

Tuleb samas rõhutada, et vandenõuteoreetilise infokillu Facebookis edasi jagamine ei tähenda, et inimene seda tingimata ise täielikult usuks. Sellise infoga käitutakse mänguliselt: vandenõuteooria funktsioon on suuresti esitada kahtlusi ja sellelt ei pruugita eeldadagi läbivat loogilisust või ammendavust.

Info vastuvõtmine ei ole puhtalt intellektuaalne tegevus: sain uue fakti, mille sobitan kiretult oma eelnevate teadmistega. Info, eriti ebakindlal ajal, mõjub väga tugevalt emotsioonidele. See on ka üks põhjus, miks me tänapäeval nii palju infot tarbime.

Interneti ja sotsiaalmeedia kasutamisel on oluline ka sotsiaalne aspekt, tekitades tunde, et kuulutakse suuremasse gruppi. Kollektiivsuse rolli on näha ka meetmete vastastest infovoogudest, kus jagatakse rohkelt postitusi näiteks massprotestidest üle maailma ja muust infost, mille sõnum on: "vastaseid (ehk meid) on palju!". Rahva võimu demonstreerimiseks alustatakse petitsioone (Eestis kogunud praeguseks üle 10 000 allkirja) või tõdetakse rõõmuga, et Telegram on sotsiaalmeedias Eesti populaarseim väljaanne.

Meetmete vastu võitlemine järgib küllalt standardseid kodanikuaktivismi mustreid. On muljetavaldav, kuidas inimesed info tarbimisel ja endale pildi selgeks tegemisel otsivad erinevaid allikaid, arvutavad kokku numbreid, panevad tulemusi laiemasse konteksti. Selles võidakse toetuda nii ekslikule kui adekvaatsele infole. Näiteks levivad numbriliselt korrektsed ja mõjusad võrdlused, kui palju Eestis sureb inimesi vähki või koroonasse; loetakse ja jagatakse uuringuid, mille sõnum on, et maskikandmine ei aita.

Ekspertteadmisteta on aga väga keeruline isegi korrektset infot ja prognoose kogu komplekssuses haarata ja esitada. Teatud tulevikustsenaariumid, näiteks viiruse võimalik eksponentsiaalne kasv, ongi olemuslikult väga raskelt hoomatavad.

Haiguste ja katastroofide edukas ennetus toidab ka ise umbusku, sest katastroofi potentsiaali on inimestel keeruline hinnata: mida võinuks tähendada jätkuv nakatumiste kasvutrend tervishoiusüsteemile ja ühiskonnale üldisemalt? Teisalt aga ennetusmeetmete tekitatud kahju on vägagi nähtav ja tuntav.

Kui hull probleem meetmete vastasus on?
Vastuseis ekspertide ja riigi soovitustele ning nõuetele on paratamatu nähtus, mida ei tohiks üle dramatiseerida. Süsteemsed meetmed tekitavad protesti ja vastuseisu, ent täiesti veendunud vastaseid ei ole kuigi palju. Bussis või kaubanduskeskuses maski mittekandja ei ole tingimata põhimõtteline maskivastane. Sotsiaalmeedias levivad meemid, naljad, aga ka üleskutsed meetmed lõpetada on üks raske olukorraga hakkamasaamise strateegia ega pruugi tähendada mingit põhimõttelist vastasust.

Tuleb ka arvestada, et inimesi tabab praegune kriis erinevalt: nii elukorralduslikud kui ka psühholoogilised raskused ei ole inimeste jaoks samad. Ka raskustega hakkamasaamise viisid on väga erinevad. Isegi suurepärane empaatiavõime ei anna suutlikkust hinnata piisavalt adekvaatselt, mida teine inimene tegelikult läbi elab, eriti praeguses olukorras.

Üks oluline põhjus, miks suur osa inimesi meetmetesse küllalt lõdvalt või vaenulikult suhtub, on see, et viiruse võimalik kahju on jäänud Eestis siiski küllaltki kaugeks. Ka varasemalt on välja toodud, et vaktsiinvälditavate haiguste uued puhangud vähendavad märkimisväärselt vaktsiinivastaste hulka selles piirkonnas või riigis.

Kui ka Eestis tekib üha rohkem raskeid haigusjuhtusid, mis toovad ohu lähemale, ning on tunda, kuidas "ring tõmbub koomale", siis kuulatakse eksperte rohkem. Probleem on muidugi, et kui viiruse levikul ületatakse teatud piir, siis pehmetest meetoditest nagu maskikandmine või osaline isoleerumine, enam ei piisa.

Praegune vastasseis ja vastaste mobiliseerumine illustreerib aga ka laiemat usaldamatust, mis ei ole uus nähtus, vaid süvenenud juba aastaid. Usalduse puudumine meditsiini- ja teaduse ekspertide, meedia ja riigi suhtes on väga tõsine probleem. Ohtlik on lihtsalt tekkiv nõiaring, kus kahtlused ametlikest kanalitest pärineva info vastu viivad aina suurema usaldamatuseni, sest "allikakriitilisus" välistab enda uskumusi ümberlükkava info vastuvõtmise.

Samas, Eestis on inimeste usaldus teaduse suhtes hetkel jätkuvalt pigem kõrge ja ka meie meedia on palju vastutustundlikum ega võimenda konflikte või tõepõhjatut infot samaväärselt kui mitmetes teistes riikides, näiteks Inglismaal.

Mida saaks teha? Mida teha inimesega/ mida öelda inimesele, kes ei kanna maski?
Häid ja kiireid lahendusi siin paraku ei ole. Veendunud maski-, vaktsiini- või meditsiinivastase inimese positsiooni ei tohiks rünnata ega naeruvääristada. Vaidluses on väga keeruline või suisa võimatu oma oponenti ümber veenda. Jõulised kokkupõrked ja eriti naeruvääristamine kinnistavad või radikaliseerivad positsioone veelgi, vähendades võimalusi vastastikuseks mõistmiseks ka edaspidi.

Koroona või maskide eitaja rahulik ärakuulamine ei ole lihtne. Kui tunda, et oled enda elus viirusohu tõttu piisavalt kannatanud või näed perspektiivis neid kannatusi saabumas, siis inimene, kelle jaoks isegi lihtlabane maski kandmine on liiga suur ohverdus, mõjub kahtlemata ärritavalt.

Seetõttu tuleks sellises olukorras pingsalt jälgida ka ennast – äkki on väärinfo uskuja "õigele teele juhtimine" või "paikapanek" võimalus, millesse alateadlikult kanaliseerida ka enda pingeid. Teatud ärevus ning ebakindlus on kõigil ning see võib suurendada ka konfliktivalmidust. Kui tunnete end sel teemal emotsionaalselt, siis äkki ei ole vajagi vaidlusse asuda.

Just mõista püüdmine on viis, kuidas soovituste kohaselt saab inimest kuidagigi mõjutada. Ründamise ja vastase argumentides vigade otsimise asemel tuleks püüda leida neid aspekte, millega saab nõustuda. Näiteks, et mask võib olla ebamugav ja harjumatu või et piirangud on kohati põhjendamatud ja ebaproportsionaalsed.

Esitage pigem küsimusi ja laske inimesel rääkida – nii võib jõuda mingite ebaloogilisuste tuvastamiseni, mis aitavad inimest oma seisukohti ehk korrigeerida. Selgitage samas rahulikult, milliste seisukohtadega ja miks teie ise nõustuda ei saa. Samas, ümberveenmine ei tohiks olla vestluse põhieesmärk, sest see mõjub manipuleerivalt ja on läbinähtav. Pigem andagi täiesti ausalt inimesele võimalus auru välja lasta – ehk vähendab see vajadust teha seda sotsiaalmeedias.

Pikema perioodi ja struktuursete põhjuste tõttu tekkinud vastuseisu või usaldamatuse ümber pööramine on nagunii üldiselt saavutamatu eesmärk. Selle asemel tasuks püüda teha kompromisse: austades inimese õigusi ja valikuid leppida näiteks kokku, et rohkem ohustatud inimeste kaitsmiseks maski kandmine on siiski teatud olukordades vajalik. Või et maski naeruvääristavad postitused võib jätta sotsiaalmeedias tegemata-jagamata.

Maski kandmise puhul on väga oluline rõhutada, et seda tuleks kanda selleks, et kaitsta teisi. Meie kultuuris on see arusaam võõras. Ka juba kevadel alanud maskikandmise arutelu keskendub üldiselt pigem sellele, kas mask ikka kaitseb piisavalt kandjat ennast.

Samuti eeldavad inimesed üksikutelt meetmetelt kaitset, mida need ei suudagi olemuslikult pakkuda. Seda on näha just maskidega seoses. Usaldus teaduse suhtes on lihtne murenema, kui teaduse toimimist piisavalt ei tunta: et erinevate tulemusteni jõudvad uuringud ja seisukohtade muutumine aja jooksul ongi loomulik osa teadmiste arengust. Päris kindlaid vastuseid ja lahendusi – kui palju me seda ka ei tahaks – polegi sageli kuskilt võtta.

Üleüldisemalt tuleks kõigile kasuks infohügieen, seda eriti praegusel ebakindlal ajal. Tasuks jälgida vähem, aga süvenenumalt ja põhjalikumaid-analüütilisemaid käsitlusi. Ka näiteks sotsiaalmeedias närviajavate postituste lugemine ja vastastega vaidlemine ei ole kriisis hakkamasaamiseks ju tegelikult vajalik.