Ringa Raudla: Eesti pensionireform ja vabaduse talumatu kergus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Ringa Raudla. Autor/allikas: Erakogu

Pensionikindlustuse ostmise kohustuslikuks tegemise taga polnud mitte riigi soov Eesti inimest kuidagi kiusata, vaid tagada, et turg antud kindlustusliiki üldse pakkuda suudaks, leiab TTÜ Ragnar Nurkse instituudi fiskaalse valitsemise professor Ringa Raudla.

Üks oluline võit hiljutise pensionireformiga seoses on väidetavalt inimese vabadus pensionile minnes II sambasse kogunenud raha kasutamise üle vabalt otsustada. Seni kehtinud reeglite järgi oli kohustuslik, (v.a juhtudel, kui kogunenud summa oli väga väike), osta II sambasse kogunenud varade eest pensionikindlustus.

Sellise pensionikindlustuse mõte on, et kindlustusfirma tagab ostjale elu lõpuni väljamaksed ehk annuiteedid. Iga-aastase väljamakse suurus omakorda sõltub sellest, kui suur summa kindlustusfirmale lepingu sõlmimisel üle antakse ja kui kõrge on keskmine eeldatav eluiga.

Eesti avalikus diskussioonis sai see tahk meie pensionisüsteemis palju kriitikat, kuna see näis inimeste valikuvabadust oluliselt piiravat. Lisaks sai tähelepanu, et paljude inimeste puhul oli selliste lepingute tulemusel saadavad väljamaksed väga väikesed. Seega tervitati selle kohustuse tühistamist justkui sunnismaisusest vabanemist.

Siinkohal võiks aga arutada, miks selline kohustus – osta kogutud pensionivarade eest pensionikindlustus – üldse kehtestati. Kohustuse taga on tegelikult väga sügav majandusteaduslik loogika.

Esiteks, annuiteetide ostmise kohustus peaks kaitsma inimesi lühinägelikkuse eest. Võib ju vabalt juhtuda, et kui inimene nt 67-aastaselt pensionile läheb, siis on tal 70. eluaastaks kogu II sambasse kogutud raha juba ära kasutatud.

Kahjulik valik

Teiseks, veelgi sügavam põhjus annuiteetide kohustuslikkuse taga on aga selline mehhanism nagu kahjulik valik. Kahjulik valik kindlustusturgudel kerkib esile, kui kindlustuse müüjal on vähem infot kui kindlustuse ostjal. Info asümmeetria tingimustes ei ole võimalik hinnata individuaalset riski, näiteks kui kaua konkreetne inimene võiks elada. Sellises olukorras peavad kindlustuse müüjad kasutama riskide hindamisel keskmist riski – pensionikindlustuse puhul seega keskmist eeldatavat eluiga.

Kui pensionikindlustuse ostmine on vabatahtlik, siis võib see n-ö "headele riskidele" tunduda liiga ebasoodne. Enda arvates peale pensionile minekut pigem lühemat kui pikemat aega elavad inimestele võib tunduda atraktiivsem võtta lihtsalt kogutud raha välja, kui osta pensionikindlustusleping.

Teisalt, n-ö "halbadele riskidele" ehk pensionile minnes tervetele ja energilistele inimestele võib pensionikindlustuse lepingu sõlmimine tunduda aga vägagi atraktiivne, kuna see aitaks tagada väljamaksed mitmeks aastakümneks. Kui annuiteetide suuruse arvutamine põhineb keskmisel eeldataval elueal, aga pensionikindlustuse lepingu sõlmivad vaid n-ö "halvad riskid", siis ei ole võimalik kindlustusfirmal riske heade ja halbade riskide vahel hajutada. Tulemus võib olla pankrott.

Kui kindlustusfirmale on selge, et teatud kindlustustoote puhul ei ole võimalik riske hajutada ja vaid n-ö halvad riskid ostavad antud toodet, ei ole tal ka ajendit antud toodet pakkuda. Sellise dünaamika puhul on lahendus pensionikindlustuse ostmise kohustuslikuks muutmine. See tagab, et kindlustusfirmal on võimalik riske hajutada ja pakkuda jätkusuutlikku kindlustustoodet.

Kahjuliku valiku mehhanismi tõttu on tehtud kohustuslikuks mitmed kindlustusliigid. Seda näeme paljudes riikides näiteks ka tervisekindlustuse puhul. Seega pensionikindlustuse ostmise kohustuslikuks tegemise taga polnud mitte riigi soov Eesti inimest kuidagi kiusata, vaid tagada, et turg antud kindlustusliiki üldse pakkuda suudaks.

Pensionireformi tagajärjel võib väga tõenäoliselt tekkida olukord, kus kindlustusfirmad eluaegsete annuiteetide lepinguid enam ei pakugi. Kui pole enam võimalik sõlmida pensionikindlustuslepingut, mis elu lõpuni välja makseid teeks, peavad inimesed pensioni minnes hakkama tegema väga keerukaid finantsotsuseid.

Üks võimalik variant on, et inimene ise hindab, kui kaua tal veel elada on, ja jaotab kogutud vara ühtlaselt selle perioodi peale ära, võttes sobiva summa igakuiselt välja. Siin aga jääb oht, et inimene elab oluliselt kauem, kui ta esialgu hindas ja kui raha otsa saab, siis täiendavat sissetulekut enam ei ole.

Teine variant on investeerida kogutud vara näiteks kinnisvarasse või aktsiatesse ja loota, et need pakuvad elu lõpuni piisavalt tootlust. See võib anda küll suuremat tootlust kui kindlustusleping seda ehk pakuks, aga investeeringutega kaasneb kindlasti ka ebakindlus ja mitte kõigil inimestel pole soovi või oskust investeerimisega pärast pensionile minekut tegeleda. Ka on investeeringute puhul probleemiks finantskriisid, mis varade väärtust oluliselt võivad kahandada ja täiendav sissetulek võib halvimal juhul isegi haihtuda.

Seega, pensionireformiga on inimestele on antud küll vabadus, aga see ei pruugi nende elu sugugi kergemaks teha, kuna oluline viis end pensioniks kindlustada on neilt reformi tulemusel ära võetud.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: