Kaubanduskeskuse külastajaid iseloomustavad korvi kandmine, riiulite vahel sahkerdamine ja kaupade korvi tõstmine. Ostjad on kindlasti kohtunud valvsa pilguga riiulite vahel kaupa takseerivaid mitte ostjaid. Ostjatest eristab neid kolm peamist tunnust. Nad ei kogu midagi korvi, nad paigutavad riiulil asju edasi-tagasi ja neil on käes piiksuv koodilugeja. On ka neljas tunnus, millega tasub olla ettevatlik, kuna eksides kutsutakse turvatöötaja. Nimelt võib kauba takseerija olla robot.

Töö on rutiinne. Riiulid on lihtsad ja korrapärased. Kaubad seisavad reas nagu tellised. Tühi auk tähendab puudust. Sest riiulipind on kallis. Sellelt toimub müük. Iga auk tuleb täita uue kaubaga. Võimalikult kiiresti. Siis peab veel päeva lõpuks vaatama toodete müügikuupäeva ja ongi enam-vähem kõik. Masinale selline rutiin sobib.

Inimesele oleks töö liiga lihtne. Ümberöelduna, oleks töö madalapalgaline. Järelikult teeks inimene ülejäänud ajal midagi kasulikumat, mistõttu ta ei pahandaks kui töö antakse kellelegi teisele. Suvevaheajal näiteks lastele. Mida aeg edasi, seda suurema tõenäosusega teeb robot töö ära.

2017. aastal otsustas USA Walmarti kaubamajakett robotite kasuks. Tööde modernsest korraldamisest juhindudes ei võtnud kaubamaja endale tehnoloogilist riski, vaid sõlmis lepingu vastavat tööd tegevate robotite valmistamise ettevõttega Bossa Nova Robotics. Esialgu lepiti kokku katsetada teenust 50 kaubanduskeskuses.

Poekülastajad harjutati riiulite vahel vuravate tegelastega. Lõppude lõpuks olid nad seal ostjate huvides. Uus lahendus paistis edukana. Vahepeal olid robotid jõudnud 500 kaubanduskeskusesse ja käesoleva aasta algul teatas robotifirma plaanidest laiendada masinast tööliste teenust tuhandesse kaubamajja. Eelmisel aastal oli Walmartil USA-s 4769 kaubanduskeskust, kus töötas 1,5 miljonit ameeriklast, seega oli robotite tööhõive perspektiiv kordades suurem.

Kuni just äsja ilmus uudis, et Walmart lõpetab robotite kasutamise ja annab töö inimestele tagasi. Muutus on palju huvitavam esmapilgul arvatavast inimeste võidust. Tõenäolisem põhjus peitub koroonaviiruse pandeemia taha, aga pole üldse seotud haigusega.

Aasta alguses oli viiruse ohu mõju raske ette näha ja senised plaanid olid jõus. Tagantjärele paistab muutuste teekonna algus palju varasem ega ole üldse seotud haiguspuhanguga. Inimesed lihtsalt ei teadnud, et nad vajavad tõuget harjumuspärasest väljumiseks.

Jutt käib rutiinse kauba koju tellimisest. Sõna "rutiin" oli siin juba kasutuses. Inimestele töö rutiin ei meeldi, samas nad olid oma enda loodud rutiini orjad ja käisid harjumuspäraselt poes võid ning leiba ostmas. Epideemia leviku ohust tuleneva isolatsiooniga sunniti rutiini muutma. Poes käimine kujunes omamoodi seikluseks, peaaegu sõjalise luure missiooniks milles allegoorilisi vaenlaseid vältides püüti tagalast tarnida laskemoona kodusele rindele. Ärevuse tingimustes märgati seda, mida varem ei osatud millekski pidada. Need olid teated, sõnumid ja märgid võimalusest tellida kaup otse koju.

Muuhulgas märgati üha sagedamini, et poes võetakse riiulitest kaupa kaupluse töötajatega võidu. Viimased käisid ringi palju suurema korviga. Üha sagedamini suure käruga, kuhu koguti samu võipakke, viilutatud vorsti ja hambapastat nagu tavaostjad. Poe töötajad ostsid kaupa kodustele klientidele. Korvidesse kaupu koguvad töötajad olid märgid uue ostlemise populaarsuse kasvust.

Just seda sama panid tähele ka Walmarti juhid. Nad nägid kuidas samal ajal robotitega on riiulite vahel tagasi inimestest töötajad. Seekord küll muu ülesandega. Aga robotitele antav töö oli ju nii lihtne, et selle saaks nüüd inimestele juurde lisada. Otsides on-line kliendile kaupa märkab töötaja riiulite seisu isegi paremini, sest ilma kaubata ta ei saa oma tööd teha. Uues olukorras ja sama raha eest hoolitsevad nad nii klientide kui riiulite vajaduste eest.

Tõenäoliselt on tegemist vahepealse hübriidse olukorraga. Sellisega milles samas kaubamajas toimetavad tavalised ostjad koos on-line kliente teenindavate töötajatega. Kindlasti lisandub uut moodi robootikat. Kuid suures pildis on oodata tõsisemat muutust.

Robotid teeksid poe pidajate ja ka ostjate tööd. Poe asemel peaks samas kohas asuma modernne ladu, mis peab tarne kiiruse ja transpordikulu optimeerimiseks jääma magalate lähedusse. Järelikult võib oodata aega, kui esimesed kaubanduskeskused enam inimesi otse ei teenindagi, sest need muudetakse tõhusateks tarnekeskusteks. Ost tehakse kasvõi autos ja saadase kätte automaadist või siis ootab see juba kodus.

Walmarti inimene-robot-inimene tsükkel on usutavalt ülemineku virvendus. Mõne aasta pärast kaotab ostja kolm omadust. Need on korv, riiulite vahel liikumine ja asjade korvi tõstmine. Nende järgi tunneb ära roboti.