Klooga maantee lõik Murastre ja Vääna-Jõesuu vahel on statistika kohaselt Eestis üks kõige loomaõnnetuste rohkemaid maanteelõike. Ööpäevas liikleb sellel teelõigul umbes 14 000 autot.

Ulukiekspert Val Rajasaar rääkis "Osoonile", et maanteede tarastamine on kõige viimane ja meeleheitlikum meede, et liiklusõnnetusi vähendada. "Kui ei ole jäetud loomadele läbipääsu üle tee või tee alt, siis need tarad ei tööta. Sealt minnakse läbi, üle, alt või kuidas iganes. Ainus meede on, et peab jätma läbipääsu või ülepääsu kohad," ütles Rajasaar.

Ökoduktid peavad Rajasaare sõnul olema väga lauged, piisavalt laiad, et loomad need kasutusele võtaksid, ühtlasi peavad need olema õigete kohtade peal. "Neid [ökodukte] on tehtud vähem kui eksperdid on uuringutes soovitanud. Need on kitsamad kui ette nähtud ja see on lihtsalt raha raiskamine. Väiksemate ulukite jaoks see töötab, aga suuremate jaoks ei pruugi," rääkis Rajasaar.

Metsloomade rännet juhivad looduslikud servaalad: metsaribad, kraavid, metsasihid, kohad, kus lehtmets läheb üle okasmetsaks, jõekaldad, ütles ulukiekspert Rajasaar.

"Need on aastasadadega välja kujunenud rajad, kus nad meile vastutulelikult peavad nendest kinni, siis me teame, kus autojuhte liiklusmärkidega hoiatada," mainis Rajasaar.

Metsloomad on maanteede ja muu sellisega, kus liiklevad kiired sõidukid, saanud tutvuda ainult viimased seitsekümmend aastat. "Põlvest põlve seda nad edasi ei anna, nad õpivad sünnist saati igaüks oma ette seda," märkis ta.

Rajasaar rääkis, et looduses on peamiselt vertikaalsed jooned, näiteks puud. "Horisontaalne asi nagu maantee heidutab neid, paneb nad natuke järele mõtlema, seisma, ootama ja vaatama," sõnas Rajasaar.

Kui loom kauguses ületab maanteed, siis autojuht peab teadma, et sealt võib tulla teisi loomi järele. "Emasloomale näiteks tema "vagunid" – vasikad või noored loomad, kes ei jää teisele poole teed," lausus ta. Kui loom autot nähes või kuuldes ehmatab, võib ta minna tuldud teed mööda tagasi, sest ehmatuse korral on looma arvates mõistlik minna tagasi sinna, kus ohtu ei olnud.

Ulukitele meeldib liikuda hämaras, õhtuti ja varahommikuti, sageli on siis ka liikust vähem. "Kui aastaajati langevad hämariku ajad kokku tipptundidega suurtel maanteedel, siis tuleb eriti sügisel ja varakevadel erakordselt tähelepanelik olla," lausus Rajasaar.

Eriti tähelepanelik tasub olla autojuhtidel sellistes kohtades maanteedel, kus mõlemal pool teed on metsatukk või puistu, sest just niisuguses piirkonnas tahavad loomad teed ületada.

Maantee ääres on rikkalik toidulaud

Maantee ääres olev toidulaud on palju suurem kui metsas. "Väikekiskjate puhul on maantee äär koht, kus on jäänud auto alla linde või väiksemaid loomi, nemad käivad seal kontrollimas. Samuti visatakse autodest välja teinekord toidujäänuseid. Rebased ja kährikud kammivad maanteeservi ja siis jooksevad üle tee teist serva kontrollima."

Ühtlasi on rohuribas maantee ääres ka palju putukaid, sest nad ei taha üle asfaldi minna. "Nad jäävad seal seisma ja kulgevad piki seda rohuriba. Siilid ning mõned teised väiksemad loomad, kes tahavad putukaid süüa, kammivadki seda serva maantee ääres, sest seal on toitu rohkem," lausus Rajasaar.

Inimene on autoliikluse või hoolimatu käitumise tõttu tekitanud maantee äärde rikkaliku toidulaua.

Juba esmaspäeva õhtul kell 20.30 lahatakse ETV "Osoonis" metsloomade sõiduteeületamiste teemat lähemalt.