Mikrokiibitud töötajad peavad oluliseks lojaalsust ja uuendusmeelsust
Inimeste mikrokiipimine on tekitanud vastakaid arvamusi nii Eestis kui kaugemal. Paraku napib teadmisi selle kohta, mis on motiveerinud töötajaid nahaaaluse mikrokiibi kasuks otsustama: millist kasu sellest on loodetud ning milliseid riske tajutakse. Just neid küsimusi lahkaski Marleen Otsuse Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö, mis on üks maailma esimestest mikrokiibi kasutajavaadet lahkavatest uurimustest. Marleen Otsus andis töö tulemustest ülevaate Vikerraadio saates Huvitaja.
Kui palju on Eestis mikrokiibitud inimesi?
Konkreetset arvu ei saa välja tuua, kuna statistikat pole. Intervjueeritud inimeste hinnangul võib see arv jääda 40 kuni 50 inimese kanti.
Miks inimestele mikrokiipe naha alla pannakse?
Üks põhjus on mugavus. Kiipi kandes ei teki sellist olukorda, et oled tööl ja liigud uste vahel ning ühel hetkel avastad, et oled kuskile seetõttu kinni jäänud, et töökaarti pole kaasas. Üks motivaator ongi see, et see on inimesel alati naha all, seega alati kaasas. Ükskõik, mis hetkel tekib soov tööle minna, saab alati oma tööruumidesse sisse.
Väga paljud inimesed tõid olulise plussina välja ka selle, et kui nad on väga aktiivsed ja teevad palju sporti, siis kiip aitab ühendada tööd ja eraelu. Kui näiteks soovitakse õhtul pärast tööd koju joosta, siis ei ole vaja võtta mingit lisakotti ega kaarti. Kõik asjad on kompaktselt olemas.
Kuhu kiipe harilikult paigaldatakse ja kuidas protseduur täpselt käib?
Peamine koht on kas vasaku või parema pöidla ja nimetissõrme vaheline pehme koht. Kiip ise on pisikeses klaaskonteineris ja pisut suurem kui riisitera ning see paigaldatakse suuremat sorti süstlaga. Ma pole ise ühtegi paigaldust pealt näinud. Osade jaoks on see valus, osad võrdlevad seda doonoriks olemisega. Intervjueeritavate seas oli ka neid, kelle sõnul oli töökaaslaste seas inimesi, kes valu hirmu tõttu kiipimisest loobusid.
Teie uurimusest ilmnes, et tööelu kontekstis peetakse mikrokiipimist lojaalsuse mõõdupuuks. Samas on näiteks koerte ja kasside kiibistamisega seoses teada, et kiibil olevaid andmeid saab vabalt muuta. Kui inimese aadress muutub või loom vahetab omanikku, siis ei ole tarvis kiipi vahetada, vaid saab lihtsalt sel olevat infot ajakohastada. Ilmselt kehtib sama ka inimeste kiipide puhul, mistõttu see lojaalsuse aspekt langeb justkui ära. Ühest firmast teise minnes pole vaja kiipi vahetada, vaid lihtsalt uued andmed peale kanda.
Ongi niimoodi, et kui ühes ettevõttes kasutad ja sealt lahkud, siis samamoodi nagu tavalise plastikust töökaardigagi, pannakse andmed seal kinni. Juhul kui uuel töökohal on sarnane kiibisüsteem, siis on seda võimalik uuesti aktiveerida. Selline näide on isegi olemas.
Kiipimine on kindlasti uuema aja asi ja värske nähtus Eesti tööturul. Missugused stigmad sellega kaasnevad?
Ka intervjueeritavad ise pidasid kiipimist uudseks ja innovatiivseks, aga samas toodi ka välja, et võibolla see kiipimine jääb justkui vaheetapiks ja tegelikult liigutakse tulevikus teistsuguste tehnoloogiate suunas, nagu näiteks silmaiiriste lugemine, näotuvastus, veenidetektorid. Oluline on ka välja tuua, et nii töökollektiivis kui laiemas ühiskonnas on inimesed, kellele kiipimine meeldib ja inimesed, kellele see ei meeldi. Külmaks ei jäta see teema kedagi.
Mis on peamine kriitika kiipimise aadressil?
Intervjueeritavad ise tõid välja selle, et kriitika on seotud hirmudega ja väheste teadmistega. Peamine, mida ühiskonnas palju tajutakse, on negatiivsus ja hirm, et kiipe on võimalik jälgida ja sellega on võimalik saada kõik inimese andmed ja ka pidevalt teada, kus ta asub.
Intervjueeritavad ise peavad sellist arvamust müüdiks, sest nende silmis on kiip pigem väike ja rumal vahend, mis vajab andmete lugemiseks lugerit, mis peab omakorda olema kiibile hästi lähedal.
Intervjueeritavad on välja toonud ka sellise võrdluse, et mobiiltelefonist ja pilvest ja internetist saab inimeste kohta kordades rohkem andmeid, kui seda saab selle pisikese kiibi kaudu.
Kuidas teile tundub, kas töötajate kiipimine hakkab Eestis järjest enam levima või pigem on tegemist mööduva moeröögatusega?
Pigem hakkab levima. Kasvõi need samad väljatoodud näited – nagu veenidetektorid ja näotuvastus – neid süsteeme on tööandjal palju keerulisem ühendada, kui näiteks kiipi. Kiibi eelis on, et sellega saab avada ka näiteks kodu ukse.
Kas seoses koroonaga on tekkinud globaalset diskussiooni sel teemal, kas panna kiibile ka terviseinfot?
Konkreetset diskussiooni mina ei ole märganud, aga uuringus osalenud inimesed tõid välja, et selline potentsiaal on kiibil olemas. Ühe arendussuunana nähtigi tervisenäitajate kiibile kandmist. Kui tõepoolest midagi juhtub: minnakse arstile või haiglasse ja on vaja näha inimese olulist põhiinfot tema veregrupi ja muu kohta, siis seda oleks võimalik kiibi abil kiiresti tuvastada.
Seoses meditsiinilise poolega unistati ka sellest, et kiip võimaldaks analüüsida või lugeda inimese verenäitajaid ning anda infot selle kohta, kui palju on organismis näiteks rauda või kas oleks tarvis võtta mingeid vitamiine. Ehk siis loodetakse pulsi- ja nutikellade funktsioonide edasiarendust.
Äkki varsti tõesti ongi tegemist mitte ainult töövahendiga, vaid ka nutividinaga, mida tehnoloogia-usklikumad inimesed vabatahtlikult poest suure raha eest ostma lähevad?
Jah, võibolla tõesti. Mikrokiibi kandjad soovivad, et väga erinevad asjad oleksid kiibiga võimalikud, aga kui võtta samm tagasi ja vaadata reaalsust, siis praegu on kasutajate hulk küllaltki väike. Võimalikud partnerid ja osapooled ei ole huvitatud arendusprotsessis kaasalöömisest, kuna ei ole piisavalt klientuuri.
Lõpetuseks üks isiklik küsimus ka: kui teie tööandja teeks teile ettepaneku paigaldada mikrokiip, mida te vastaksite?
Mina vastaksin "ei", sest mul pole selle järele vajadust. Kasutan töökaarti vaid korra päevas välisuksest sisenemiseks.
Aga kui neid lukus uksi oleks teie elus rohkem?
Siiski pigem ei. Võibolla olen ka ise inimene, kes on küllaltki kartlik valu suhtes ja ma ei tunne, et tahaksin seda protsessi läbida ning kiipi panna. Kõrvaltvaatajana tundub see kõik väga huvitav, aga ennast ma ei kiibiks.
Toimetaja: Maarja Merivoo-Parro