Järgnev lugu seostab häkkimise tualettpaberipaanikaga. Sünnilt pime, kuid saatuse poolt muusikalise ande kaasa saanud Joe Engressia suutis suhteliselt täpselt vilistada kolmanda oktaavi neljanda noodi kõrguselt. Kui ta vilistas antud noodil telefoni kuuldetorusse, toimus telefonikeskjaamas tehniline muutus. Teatud arv kordi vilistades õnnestus sekkuda keskjaama töökorraldusse. Keskjaama juhtseadmed suhtlesid omavahel helisignaalidega. Oli vaja teada õiget helisagedust ja signaalide mustrit.

Aasta oli siis 1957, domineeriv info- ja andmevahetuse tehnoloogia oli telefon ning kodudes puudusid arvutid, kuna esimese personaalarvuti valmimiseni oli jäänud veel umbes tosin aastat. Internetist ei teadnud keegi midagi, mistõttu suheldi omavahel füüsilisemalt ja üheskoos otsiti huvitavaid tegevusi. Joe Engressial oli sõber John Draper.

Ajas ette rutates oli John omakorda Steve Wozniacki sõber, kellega koos töötas mõnda aega Apple'i esimeste personaalarvutite valmistamise juures. John Draperit tuntakse arvutiajaloos legendaarse häkkerina Captain Crunch.

Nimi pärines hommikueine maisihelveste pakilt. Helveste müüki edendati paki külge lisatud mänguasjakestega. Üheks selliseks oli vile. Selgus, et vile tegi heli samal kõrgusel, mida vilistas Joe Engressia ja telefonikeskjaama juhtimissüsteemid. Tänu vilele levis õigel noodil vilistamise võime häkkerite kommuunis ja üheskoos õpiti kiiremini telefonisüsteemi juhtimise saladusi.

Telefoniäri rahatordis oli kõige magusam viil kaugekõnede äri. John Draper õpetas häkkerikommuunile, kuidas saab õigel moel helbepaki vilega vilistades imiteerida keskjaama operaatori käske, sealhulgas vältides kõnetasu arvestit ehk rääkida tasuta. Tänu sellele hakati nimetama Johni kapteniks ehk Captain Crunchiks.

Kapten arendas vilehäkki edasi ja valmistas elektroonilise seadme, mis oskas vilistada keerulisemate telefoni keskjaamade tööd juhtivaid signaale. John Draper nimetas sideinnovatsiooni seadet siniseks kastiks. Blue Boxi sisuks olnud elektrooniline skeem levis kulutulena häkkerite seas. Peagi nõudsid endale midagi sellist isegi julgemad tavakodanikud, et tasuta helistada.

Tärkamas oli omalaadne põrandaalune ettevõtlus, millest võtsid osa nii Steve Wozniack kui ka Steve Jobs. Aastaarv oli selleks ajaks jõudnud seitsmekümnendate algusesse. Mõlemad Steve'id ehitasid ja müüsid siniseid kaste enne esimest Apple'i arvutit. Jobs tunnistas aastaid hiljem antud intervjuus, et ilma Blue Boxi etapita poleks tõenäoliselt Apple arvutit sündinud. See oli oluline sotsiaalse võrgustiku, koostöö ja elektroonika oskuste arendamise etapp.

Aastaid hiljem tunnistas Steve Wozniack, et kasutas seadeldist üpris sageli kaugel elavate lähedastega suhtlemiseks või nii sama pulli tegemiseks. Viimaste hulka kuulus kõne paavstile Vatikani. Wozniack valis sinise karbikese abil ühenduse Püha Tooli sekretärile, keda kõnetas kerge saksa aktsendis, väites end olevat USA välisminister Henry Kissinger. Pole teada, kas tal õnnestus katoliku kiriku peaga rääkida, sest kõne leidis aset ajal, kui Euroopas juba magati.

John Draper, alias Captain Crunch läks väidetavalt kaugemale. Koos sõbraga vilistas ta üle mitme keskjaama kõne Valgesse Majja, kust vastati krüptiliselt "9337". Nad vastasid häkkerite kommuunis levinud info põhjal presidendi tähelepanu koodsõna "Olümpus". Seepeale palus hääl telefonis hetke oodata.

Umbes minuti pärast kõlas kuuldetorus televiisorist ja raadiost tuttav President Nixoni bassihääl, mis küsis "Mis lahti?". Võimalik, et üllatus oli suur. Häkkeritel ei tulnud paremat ideed, kui öelda, et neil Los Angeleses on kriis. Kriis olevat seotud WC-paberi lõppemisega. Kui president küsis, kellega ta räägib, katkestasid häkkerid kõne.

Neli nädalat hiljem astus president Nixon ametist tagasi. Põhjus polnud Los Angelest tabanud tualettpaberikriis vaid Watergate'i skandaal.

Loo moraal ei ole seotud Nixoniga, vaid põhjuses, miks tülitasid häkkerid presidenti WC-paberi teemaga. Oleks ju võinud mõelda välja midagi originaalsemat. Umbes pool aastat varem oli aga USA senaator Harold V. Froelich kirjutanud pressiteate, milles hoiatas, et seoses paberimassi nappusega võib tabada USA-d WC-paberi puudus. See polevat üldsegi nalja teema.

Samal ajal oli tõusnud naftahind pööraselt kõrgele ehk umbes samale tasemele, nagu on langetanud naftahinna tänane viiruse tekitatud kriis. Toona tähendas selline hind aga pikki autokütuse järjekordi ja mõnede kaupade nappust.

Tuntud telesaate juht Johnny Carson naljatas õhtusel tippajal 20 miljonile televaatajale, et ta on kuulnud küll igasugustest nappustest, aga WC-paberi puudus olevat tallegi üllatus. Seepeale ründasid ameeriklased poode ja ostsid ära kogu WC paberi. Paberirullide hinnad tõusid lakke ja käes oli reaalne, neli kuud kestnud kriis, mille kohta öeldi – täielik hullumaja!

Põhjus kriisiks puudus, sest paberimassist jätkunuks kõigi vajaduste katmiseks, kui vaid poleks tarbimine kunstlikult lakke tõusnud. Kriis hakkas hääbuma 1974. aasta varakevadeks. Häkkerid provotseerisid president Nixonit mõned kuud hiljem uue võimaliku WC-paberi nappusega. Kas sina oled täna naljakindel?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".