Paljud meist on jäänud neid seletusi ka naiivselt uskuma, sest me ei ole tulnud ilmselge vastuväite peale: vesi ei ole tegelikult ju üldse mingi tõhus määrdeaine. Me ei ole teadvustanud, et tegu ei ole täieliku seletuse, vaid üksnes üsna usutava hüpoteesiga.

Prantsuse füüsikud otsustasid asjasse selgust tuua ja jää peale tekkivat vett põhjalikult uurida. Nende leidliku katseseadme üheks põhikomponendiks oli helihark. Selle külge liimisid nad millimeetrisuuruse klaashelme.

Nad panid helihargi kumisema, surusid klaashelme vastu jääd ja mõõtsid täpselt helme horisontaal- ja vertikaalliikumisi. Mõõtmistulemustest tegid nad järeldusi jää peale tekkinud veekihi omaduste kohta.

Selgus, et veekiht oli palju õhem kui nad olid arvanud, ainult mõnisada nanomeetrit paks. Kuid veelgi üllatavam oli avastus, et klaashelmealune jääsulavesi ei olnudki päris tavaline vesi — see oli viskoosne nagu õli.

Teadlased eesotsas Alessandro Siria ja Lyderic Bocquet'ga Pariisi Kõrgemast Normaalkoolist kirjutavad ajakirjas Physical Review X, et just see õlijas viskoossus võimaldab jääpealsel veel jääd libedaks teha.

Teadlased loodavad, et kui jääle tekkivat veekihti veelgi põhjalikumalt uurida, saame luua uue teoreetilise mudeli, mille põhjal võime saada ideid, kuidas valmistada näiteks uusi tõhusaid suusamäärdeid.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.