Lõhe, meriforell ja siirdesiig on kalad, kes sünnivad jões, kuid rändavad merre toituma. Nad saavad meres täiskasvanuks ja tulevad jõkke uut põlvkonda looma ehk sigima.

Ajalooliselt on Eestis olnud lõhedele paljunemiseks sobivaid jõgesid 12. Need on Narva, Purtse, Kunda, Selja, Loobu, Jägala, Pirita, Vääna, Keila, Vasalemma, Pärnu jõgi ja Valgejõgi.

Selleks, et jõgedes toimuks lõhe looduslik paljunemine:

1. Peab jões oleme lõhele sobivaid koelmuid.

Lõhe koelmuteks on suuremate jõgede kärestikulised jõelõigud. Mida rohkem on jões koelmuid, seda suurem on jõega seotud lõhepopulatsioon.

2. Peavad lõhed saama liikuda koelmutele ja merre.

Kalapojad peavad jõest takistusteta mereni jõudma (paisjärved ja hüdroelektrijaamade turbiinid on neile rändel takistuseks).

Täiskasvanud kalu takistavad kudekohtadeni jõudmisel ületamatud tõkked.

3. Peab lõhepüük olema reguleeritud, et jätkuks kudejaid.

Vaata, mis ja kus takistab Põhja-Eesti lõhejõgedel kalade vaba liikumist:

Põhja-Eesti lõhejõed 2019. aastal. Autor: Martin Kesler (Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut)

Joonisel tähistatud jõed: 1)Narva, 2) Purtse, 3) Kunda, 4) Selja, 5) Loobu, 6) Valgejõgi, 7) Jägala, 8) Pirita, 9) Vääna, 10) Keila, 11) Vasalemma.

Joad on tähistatud kolmnurkadega ja paisud ringidega. Lõhele ületatavad objektid on rohelist ja ületamatud punast värvi.

Vaata ka 25. märtsil eetris olnud "Osooni", mis räägib ühest Põhja-Eesti ajaloolisest lõhejõest ehk Jägala jõest: