Merikotka lugu Eesti looduskaitses ({{commentsTotal}})

Foto: Renno Nellis

20. sajandi keskel väljasuremise äärel olnud merikotka päästmist võib pidada loodus- ja keskkonnakaitse ilusaks võiduks. See lind on siiani alles ja tal läheb hästi.

Merikotkas on Eesti metsade põlisasukas

Esimesed kirjalikud teated Baltimaades kohatud merikotkastest pärinevad 18. sajandi lõpuveerandist. Aga merikotka konte on leitud Eesti vanematest kiviaegsetest asulakohtadest, kus inimesed peatusid peale jääaja taandumist. Samuti ka keskaegsetest asulatest. 19. sajandi linnuvaatlejate tähelepanekutele tuginedes võis Eestis merikotkaid olla umbes 30 paari.

Kotkas võimsa ja uhke linnuna on läbi aegade inimesi huvitanud. On teada, et kotkaste elust ja kotkameeste tööst Muraka (Ratva) rabas on Kultuurfilm 1937. aastal teinud filmi "The Last of the Golden Eagle" ("Viimane kaljukotkas"), mida näidati kino ringvaatena Inglismaa kinodes enne sõda. Merikotkas paraku filmi ei sattunud.

Merikotkas Autor: Karl Adami

Merikotkas oli Eesti alal väljasuremise äärel

Merikotkas on Eesti rannikualade põline pesitseja, kellel tuli viimasel sajandil näguripäevi näha. Merikotka arvukus hakkas langema 19 sajandi lõpus, kui inimene pidas talle kui oma toidukonkurendile jahti. Mõlema toidulauale kuulus kala.

Veel 1930ndate aastate keskel lasti Matsalu lahel paari aastaga kümmekond merikotkast, hoolimata sellest, et 1935. aasta looduskaitseseadus ei lubanud enam pesitsusajal merikotkale jahti pidada.

Eelmise sajandi '40ndatel aastatel hakati kasutama kloororgaanilisi ja elavhõbeda ühendeid, mis mõjusid merikotkastele laastavalt. Läänemeri oli saastatud  ja sellega ka merikotka põhitoit kala ja veelinnud.

Merikotkas Eesti suurima röövlinnuna on toiduahela viimane lüli. See tähendab, et saakloomadesse kogunenud mürkained jõuavad lõpuks kotka organismi, linnud muutusid sigimisvõimetuks. See viiski merikotkapopulatsiooni 20 sajandi keskel väljasuremise äärele.

Kõige halvemas seisus olid Eesti merikotkad 1960ndatel aastatel. Mitmel järjestikusel aastal  ei saanud ükski merikotka poeg lennuvõimeliseks.

Vaatamata DDT keelustamisele alates aastal 1968, ei muutunud kohe merikotkaste tervis heaks, mürkidest vabanemiseks kulus aastakümneid. 1980ndatel loendati vaid kümme merikotka paari.

Merikotkas Autor: Karl Adami

Pööre merikotka kurvas saatuses

Kullisõjad röövlindude vastu lõppesid alles eelmise sajandi keskpaiku.
Madalseisus olnud populatsioon pöördus tõusule 1970ndatel, kui ohtlikud taimekaitsevahendid keelustati ja pesapaigad võeti kaitse alla.

Merikotkaste populatsiooni turgutamiseks alustati 1980ndatel talvist lisasöötmist. Farmidest toodud lisasööt oli kindlasti puhtam kui Läänemere kala  ja kotkastel kulus karmi talve üleelamiseks vähem energiat.

Need kaks põhjust on tänaseks  ära langenud. Nüüd kasutavad ornitoloogid toiduplatse rõngastusandmete saamiseks. Söötmiskohtades on hea kotkaid jälgida. Jalarõnga värvide järgi saab määrata linnu vanuse ja päritolu ning rõngal oleva koodi lugemisel kogu selle indiviidi eluloo.

Merikotka poeg pesal Autor: Renno Nellis

Usalda, aga ole valvas!

Merikotkaste vaenamise lõpetamisest on möödunud mitukümmend aastat ja  uued põlvkonnad kotkaid on hakanud inimest pisut rohkem usaldama, kuid pesapuud valides, hoiavad nad inimasustusest kaugele.

Pesa ehitab merikotkas kümnete meetrite kõrgusele männi või haava külgmistele okstele või latva. Mida vanem pesa, seda tüsedam. Aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla ligi tonni raskune.

On ka ette tulnud, et merikotkas on pesa teinud vanale heinakuhjale Kasari luhal või hoopis meremärgile mõnel väikesaarel. Kotkas võib küll pesapuud vahetada, kuid pesapaika ta naljalt ei jäta. Paigad on uskumatult põlised. Kohad, millest räägitakse eelmise sajandi kohalikes ajalehtedes või loodusuurijate märkmetes on praktiliselt siiani kasutuses.

Saaki käib ta küttimas veekogudel. Teekond jahialalt koju võib olla mõnikord väga pikk, pea 20 km. Viimasel ajal on merikotkad siiski toitumisaladele lähemale kolinud. Võib-olla on see märk inimese hoolivusest.

Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, noored hulguvad laialt ringi, kuid jõuavad enamasti oma kodukanti tagasi, eriti isaslinnud. Mille järgi nad küll orienteeruvad? Aga ilmselt on nii liigile kasulik, et evolutsiooni käigus see tunnus püsima on jäänud.

Merikotkas Autor: Karl Adami

Kotkauurijate väsimatu töö

Kotkaste kaitsmisel on Eestis pikk ajalugu. Esimesed teadaolevad  kaitsemeetmed pärinevad möödunud sajandi esimesest poolest, siis küll maaomaniku või haldaja initsiatiivil.

Metsavahid ja metsaülemad olid põhilised info kogujad. Hilisemal ajal on  kotkapesade kontrollimisega tegelenud suur osa meie tuntud loodusemehi Gustav Vilbaste, Eerik Kumari, 1960ndatel Fred Jüssi, Tiit Randla, Jaan Rannap, Edgar Valter jt.

Organisatsiooniliselt uuele tasemele  jõuti kotkakaitses täpselt 30 aastat tagasi, 1989. aastal, mil Einar Tammuri ja Urmas Sellise eestvõttel moodustati looduskaitse-kooperatiiv "Kotkas", hiljem moodustus jagunemise teel Kotkaklubi. Hetkel kuulub Kotkaklubisse 28 liiget. Kotkaste uurimisel ning kaitsel ei saa piirduda ainult väikese Eestiga, mistõttu kotkaspetsialistid eri maadest saavad üsna sageli kokku ja arutavad võimalusi kotkaste kaitse paremaks muutmiseks. Tehakse ka riikidevahelisi projekte.

Merikotka pojad pesal Autor: Renno Nellis

Merikotka elu ornitoloogide valvsa pilgu all

Merikotka seiret on tehtud süstemaatiliselt ja see võimaldab jälgida merikotka käekäiku ajateljel. Seire käigus kontrollitakse igal aastal üle kahesaja merikotkapesa ja võrreldakse pesitsustulemusi viimase 70 aasta jooksul. Seire käigus rõngastatakse ka pesas olevad pojad. Värvirõngad teevad kotkaste äratundmise lihtsamaks, hea optikaga saab kotka  päritolu sajakonna meetri kauguselt määrata.

Enamus tagasisidet rõngaleidude kohta tuleb merikotka talvistelt toitumisaladelt, kas kalatiikidelt Euroopas või Põhjamaade söötmisplatsidelt. Varem tuli pesa kontrollimiseks, sh poegade rõngastamiseks ornitoloogil pea igasse pesasse ronida, nüüd annab pesast ülevaate droon. Rõngaid  droonid siiski veel  kotkastele panna ei oska.

Ornitoloogidel on droonist abi ka siiani avastamata pesade leidmisel. Arvatakse, et ligi poolte Eestis pesitsevate merikotkaste pesapaigad on veel leidmata. Ilmselt pole kõiki pesi vajagi leida, aga kaitsta saab ainult teadaolevaid. Kaitsealadel pole seetõttu pesade leidmine nii oluline kui majandusmetsas.

Tõsine oht merikotkale on jahilaskemoonas sisalduv plii

Praegu pesitseb Eestis enam kui 300 paari merikotkaid. Võib öelda, et merikotkal läheb hästi, aga ohud pole kuhugi kadunud. Merikotkast nagu paljudest teisest liikidest võib saada intensiivse metsaraie ohver. Ohuks on ka keskkonda sattunud mürgid.

Maaülikooli uuring näitas, et enam kui pooled merikotkaste korjused sisaldavad pliid, mille allikaks on pliid sisaldav laskemoon. Jahimehed haavavad looma, loom jääb metsa maha ja satub merikotka toidulauale, nii liigub plii ka merikotka organismi.

Teine pliistsenaarium on, et jahisaagist lõigatakse tabamise järel kuuliauk välja, samuti sisikond. Aga seal on pliifragmendid, mis satuvad samuti metsasanitaride organismi. Ühest väiksest pliitükist piisab, et merikotkast surmata või tema närvisüsteemi pöördumatult kahjustada. Kui niisugune kotkas leitakse, siis sageli pole enam võimalik teda aidata.

Maaülikooli veterinaarid on ravinud terveks nii mõnedki pliimürgitusega merikotkad ja mõned neist on ka rändekaardil nähtavad. Vähemalt üks (Pomo) on peale ravi ka pesitsenud Venemaal ja loodetavasti oskab nüüd pliist hoiduda.


Merikotkas lennus Autor: Renno Nellis

Suur murrang merikotka teavitustöös

Kui veel 20 aastat tagasi võisime vaid unistada Nils Holgerssonina kotka seljas ringi lendamisest, siis nüüd on see peaaegu võimalik spetsiaalselt kotkastele ehitatud kõrgtehnoloogiliste seljakottide abil:

Kotkas lendab omi asju toimetades ringi ja meie saame teda jälgida tugitoolis istudes ja arvutiekraanilt vaadates.

Kaugeimal käinud Eesti merikotkas Meelis oli suvel 2013. aasta Koola poolsaare Põhja-Jäämere rannikul suvitamas.

Pikka aega on kotkahuviliste unistuseks olnud vaadata kotkapessa kotkast häirimata. Siingi aitab hädast välja uuem tehnoloogia. Kümmekond aastat on olnud võimalik vaadata merikotkaste pesaelu läbi veebikaamera. Esialgu küll oli tehnika kohmakas ja ülekanded keerulised, aga kõik areneb. Kahjuks iga kord ei pea pesaomanikud kokkuleppest kinni. Seetõttu ei saa iga kaameraga varustatud pesa juures pesitsemist jälgida, sest kotkad otsustavad kuidagi teisiti, näiteks jätavad selle aasta vahele või kasutavad teist pesa.

Aga kui asjaolud kokku langevad, siis võib miljonitele vaatlejatele olla huvipakkuvat jälgimist. Need on ühe Soome vaatleja kokku pandud ülevaade avaliku materjali põhjal. Esimene on lühem versioon (15 minutit) ja teised kaks on pikemad ülevaated 2016. aasta veebikaameraga merikotkapesast:


Merikotkal on põhjust oma õnneliku saatuse eest tänada kotkauurijaid

Merikotkas kuulub meil esimesse, st kõige rangemasse kaitsekategooriasse ja on Eesti Punases Raamatus. On lootust, et merikotkas saab varsti hakkama ka ilma, et teda spetsiaalselt kaitsma peaks – see on eesmärk, mille tõttu liike praegu kaitstaksegi.

Merikotka päästmist võib pidada loodus- ja keskkonnakaitse ilusaks võiduks.

Väljasuremise äärel olevast merikotkast on saanud Eesti looduskaitse edulugu. Seda muidugi naabrite abiga. Peamisteks merikotkaste otsesteks aitajateks olid Soome ja Rootsi vabatahtlikud, kes talvisel ajal turgutasid puhta lihaga suurt osa populatsioonist. Nüüd pole selleks enam vajadust, pigem võiks looduslikud protsessid toimida. Et merikotkad liialt inimtegevusest sõltuvusse ei satuks!

Kindlasti tunneb eduloost suurt rõõmu Eesti vanim teadaolev merikotkas, kes  tänaseks peaks olema 34 aastane ja lendama ringi Jõgevamaal. Kotkamehed nimetavad teda hellitavalt Vanaeideks. Ta sündis 1985. aastal Emajõe Suursoos.

Ta hakkas kohe kandma ka tol ajal ohtliku sini-must-valge värvikombinatsiooniga jalarõngast. Vanaeide pesa leidsid kotkamehed alles 15 aastat peale tema rõngastamist. Igaks juhuks on ta endiselt uje ja hoidub avalikult end näitamast. Kaks viimast aastat pole teda kohatud. Võib-olla õnnestub see  järgmisel aastal, Vanaeide  väiksese juubeli puhul.

"Osoon" on teadlaste seiretöid jälginud üle 25 aasta. Vaatame ajateljel, kelle hävimisloost on saanud edulugu ja kellel läheb endiselt kehvasti.
Vaata "Osooni" liigiseire saadet siit:

Toimetaja: Marju Himma, Kristo Elias



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: