Eksperdiks loetakse isikut, kes on saavutanud mingis valdkonnaks läbi harjutamise ja õppimise kestva või tegusa kogemuse. Pahatihti käsitletakse eksperti universaalse tööriistana, mille kasutamise tulemusel sünnib alati midagi kasulikku. Kahjuks see on vale. Eksperdid eksivad tihti rohkem, kui võiks eeldada nimest.

Oma süü on siin neil, kes eksperdile tööd annavad. Olukorra võib ümber sõnastada, et eksperdi kasutamine eeldab ekspertsust. Probleemile on hakatud pöörama rohkem tähelepanu viimastel aastatel, muu hulgas autoriteetses teadusajakirjas Nature. Meelehärmi kasvu üheks põhjuseks võib pidada kasvavat huvi tuleviku vastu. Seda palutakse ennustada siis ekspertidel.

Loomulikuna näiva soovi täitmine ei saa olla eksperdile jõukohane, kuna tema oskus on välja kujunenud harjutamise ja õppimise tulemusel. See tähendab, tema tugevus rajaneb ajaloole, temalt oodataksegi õpitu rakendamist, väljakujunenud arusaama kordamist. Keegi ei oota, et ekspert väljuks oma kompetentsi raamidest.

Mõtle samas järele, kes küsivad mõtlemapanevaid, sinu vaatenurka muutvaid küsimusi? Selliseid, mida pole pähe tulnud meile endal küsida. Väga tihti on nendeks lapsed. Sa ei pea olema ekspert tabamaks, et lapse ja eksperdi erinevus on harjutamises ja õppimises. Üks neist omab valmis skeemi või skeeme. Teine reageerib enamasti hetkele. Esimene ei soovi eksida, sest see kahjustaks eksperdi kuvandit. Teisele on eksimus osa mängust.

Prantslane Paul Valery märkis kunagi meie ajastu eripärana, et tulevik pole enam see mis vanasti. Tõesti, elukorraldus on muutunud keerukamaks. Selles on kordades rohkem elemente, protsesse ning reegleid. Sündmustele on üha raskem leida lihtsaid, ennemini mehhaanikaseaduste maailma sobivaid selgitusi. Valery kirjeldatud uut moodi tulevik on kompleksne. Selline, mille mõistmise seemned ei asu ajaloolises kogemuses, vaid mille võimaliku realiseerumise vihjed asuvad tänases hetkes. Aegruumi selles osas, mida märkab piisavalt uudishimulik ja millest sünnib lapse siiras küsimus ning julgus seda lausuda kuni selleni välja, et ta püüab ise vastata.

Laste kõrval kasutavad sarnast maailmatunnetamise meetodit ulmekirjanikud. Nad on seda edasi arendanud ning lihvinud. Ulmekirjanikke ei kohta ettevõtete nõukogudes või kutsutud külaliste seas, andmas nõu ettevõtte tuleviku teemadel. Nõustajaks kutsutakse eksperte, kes on olnud pädevad nõukogu ees seni kerkinud keeruliste probleemide lahendamisel. Harjumusest ja lootusest oodatakse neilt ühel hetkel vastuseid mehhaanilise või lineaarse loogika reeglitest kaugemale ulatuva tuleviku kohta.

Nüüd oleme jõudmas äratundmisele, et Paul Valeryl oli õigus. Eelmisel aastal soovitas majandusanalüüsifirma Price Waterhouse Coopers ettevõtetes rakendada ulmekirjandusele omast julgemat mängu ideedega. Konsultatsiooniettevõte osutab, et ulmekirjandus on demonstreerinud püsivat edu nii tuleviku tehnoloogiate kui ka sotsiaalsete protsesside ettenägemisel. Väljamõeldud maailmades fantaseerimine võimaldab testida uusi tooteid ja ideid ilma loomingulisust ahistavate rahaliste ja tehniliste piiranguteta.

Jules Verne ennustas, et inimene jõuab Kuule sajand enne utoopiaks peetu realiseerumist. Edward Bellamy nägi krediitkaartide kasutamise võimalust samuti sada aastat enne nende tegelikku kasutusele võtmist. Ray Bradbury kirjutas nööpkõrvaklappidest pool sajandit varem, Aldous Huxley nägi ette vajadust antidepressantide järele. Arthur C Clarke kirjeldas satelliitsidet ja tahvelarvuteid ning George Orwell ennustas piisavalt varakult kõiki jälgiva ja kõigi järel valvava infoühiskonna saabumist. Huviline leiab piisavalt kirjanduslikke vihjeid robotite, tehisintellekti, virtuaalse reaalsuse ja muu inimestes, sealhulgas ettevõtete juhtides ärevust põhjustavatele tuleviku teemadele.

Elu pole vist ekspertide, vaid kirjanike väljamõeldis.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".