Teadusuudised: laiskus on meie ajusse sisse ehitatud ja me jätame võõrastele parema mulje kui arvame ({{commentsTotal}})

Foto: REUTERS/SCANPIX

R2 teadus- ja tehnoloogiauudised keskendusid sel esmaspäeval inimmõistusele ja selle omadustele, mis jätavad meid trennimineku asemel diivanile laisklema ja pärast põgusat tühijuttu võõraga muretsema rumalate asjade pärast, mida me võisime öelda.

Laiskus on ajusse sisse ehitatud

Viitsimatus diivanilt tõusta ja trenni minna võib olla meie ajudesse sisse ehitatud ellujäämisinstinktina. Autor: picture alliance / moodboard / SCANPIX

See on paradoks – me teame, et trenn on meile hea ja teame ka seda, et pidev istumine ei ole. Kuid miks sellegipoolest harrastavad meist nii paljud nii istuvat eluviisi?

Lühidalt öeldes on põhjus meie ajus. Uued uuringud näitavad, et laiskus võib olla ajusse sisse ehitatud teatud evolutsioonilise ellujäämismehhanismina nagu sadade loomaliikide puhul. Seega on diivanil vedelemiseks olemas väga hea põhjus, isegi kui see ei tundu kõige parem mõte, vahendab Science Alert.

"Energia säästmine on inimeste ellujäämiseks olnud olulise tähtsusega, kuna see võimaldas meil tõhusamalt toitu ja varjualust otsida, paariliste nimel konkureerida ning kiskjaid vältida," selgitas Kanada Briti Columbia ülikooli neuroteadlane Matthieu Boisgontier.

"Ebapiisava kehalise aktiivsuse vastaste poliitikate nurjumine võib olla tingitud ajuprotsessidest, mis on arenenud ja tugevnenud kogu evolutsiooni vältel."

Uues uuringus püüdsid Boisgontier ja tema meeskond teada saada, kui sügavale laiskus meie ajus juurdunud on. Selleks kasutasid nad elektroentsefalograafiat (EEG), et mõõta kognitiivseid reaktsioone erinevatele füüsilist aktiivsust ja ebapiisavat kehalist aktiivsust kujutavatele stiimulitele.

Eksperimenti kaasati 29 noort täiskasvanut, kes osalesid arvutipõhises ülesandes, kus nad said juhtida ekraanil olevat avatari. Ekraanil vilkusid erinevad pildid, mis kujutasid kas kehalise aktiivsuse (trepist üles kõndimist või jalgrattaga sõitmist jne) või ebapiisava kehalise aktiivsusega (nagu näiteks võrkkiiges lebamist) seotud käitumist.

Klaviatuuri juhtnuppude abil tuli osalejatel liigutada oma avatari füüsilist aktiivsust kujutavate piltide suunas ja eemale neist, mis kujutasid ebapiisavat kehalist aktiivsust. Samuti pidid nad tegema vastupidist: panema avatari füüsilisi stiimuleid vältima ja liikuma ebapiisava kehalise aktiivsuse näidete suunas.

Eksperiment, kus võeti ka aega, kinnitas seda, mida teadlased on sarnastes uuringutes juba täheldanud – inimesed on kiiremad vältima ebapiisavat kehalist aktiivsust kujutavat käitumist ja liikuma füüsilist aktiivsust kujutava käitumise suunas.

Kuid see näitas ka midagi uut – seda tänu EEG-anduritele, mis registreerisid simulatsiooni ajal osalejate kortikaalsed reaktsioonid.

"Meie uuringu puhul on uus ja põnev see, et see näitab, et ebapiisava kehalise aktiivsuse vältimisel on oma hind – ja see on aju ressursside suurem kaasatus," ütles Boisgontier.

"Need tulemused näitavad seda, et meie aju tõmbab loomupäraselt ebapiisava kehalise aktiivsuse poole."

Kun tegemist on väikse uuringuga, tuleb olla selle tulemuste põhjal järelduste tegemisel ettevaatlik. Kuid kui teadlaste hüpotees on õige, võib see tähendada seda, et laiskusele kaldvuse ületamiseks mis tahes elualadel ületada, on vaja teha uuremaid kognitiivseid jõupingutusi.

Üks näide, mille Boisgontier välja tõi, on jõusaali külastamisel lifti eelistamine – peaaegu alateadlik valik, mis tegelikult nullib kogu eesmärgi, miks üldse jõusaali tuldud sai (eesmärk olla füüsiliselt aktiivne).

"Kui te lähete jõusaali ja sõidate lifti või eskalaatoriga, pole see loogiline, sest te lähete jõusaali trenni tegema," selgitas ta. "Püüan sellega samuti võidelda. Edaspidi ei kasuta ma enam kunagi jõusaali minemiseks lifti ega eskalaatorit, sest ma tean seda."

Teadmine, et meie aju teatud osad on loodud minema lihtsama vastupanu teed on midagi, mida uurimisrühm loodab, et ka rahvatervise organisatsioonid edaspidi arvesse võtavad, sest neil on suur tükk tegemist, et hoida elanikkonda heas füüsilises vormis.

Nad loodavad, et need uued teadmised muudavad jõupingutused lihtsamaks. Kuid mitte liiga lihtsaks.

***

Inimesed arvavad, et nad on tüütumad kui nad tegelikult on

Sa meeldid inimestele ilmselt rohkem kui sa arvad. Autor: SCANPIX

Kui sa oled seda sorti inimene, kes lahkub vestlusest ja tunneb end halvasti selle pärast, mida ta ütles ja muretseb, kas ta jättis halva mulje, siis sa pole kaugeltki ainuke.

Hea uudis on see, et uued uuringud näitavad, et me ilmselt alahindame seda, kui palju me võõrastele inimestele meeldime. Seega pole põhjust kurvastada, sest sellele, et keegi saaks teada, kui kohutav sa tegelikult oled, kulub aega, vahendab Science Alert.

"Uute inimestega suhtlemine on ühiskonnaelu põhiline osa," kirjutavad uurijad oma raportis. "Nii kohtume uute sõprade ja paarilistega ning hõlbustame uude naabruskonna või töökohaga kohanemist. See on peamine viis, kuidas me maailma tundma õpime."

Kui sa pole just seltskonnalõvi, kes sobib justkui kõigiga, tuleb vahel ikka ette, et öeldakse ebasobivaid asju ja tehakse tühijuttu, mis jätab meid mõtlema, miks me üldse midagi sellist ütlesime. Aga ei tasu karta, sest keegi ei märganud seda.

Termin, mida psühholoogid kasutavad selle ebakõla kirjeldamiseks meie mulje ja reaalsuse vahel, on n-ö meeldivuslõhe.

On mitmeid põhjuseid, miks me kipume ekslikult arvama, et meie püüded mõjuda viisakalt jätsid halva mulje. Näiteks on oht, et meie tehtud märkustele ei vastata samaga, nii et oleme komplimentide tegemisega pigem kitsid.

Kui selliseid kommentaare tehakse, siis on meil ka kerge need tähelepanuta jätta, kuna me keskendume ise sellele, et vältida ebamugavate küsimuste esitamist, näiteks inimese lapse sünni, eksabikaasa kohta või muretseme, et kas ma tõesti praegu kritiseerisin praegu teise inimese lemmikfilmi.

Tuginedes varasematele uuringutulemustele, et see meeldivuslõhe on olemas, soovisid teadlased selle toimimise kohta rohkem teada saada.

Pärast seda, kui kinnitati inimeste ennasthalvustavate hoiakute tugev mittevastavus väikese osalejaterühma hulgas, kutsus meeskond kokku 84 üliõpilast, et nad peaksid 5-minutilise vestluse ühe vabatahtlikuga ning seejärel üksikasjalikult selgitaks oma arvamust sellest vestlusest.

See näitas, et me kipume hindama oma käitumist märksa negatiivsemalt kui teised. Isegi siis, kui teadlased kordasid seda uuringut hiljem 100 mitte-üliõpilasega laiemas kogukonnas, jäi see tähelepanek üsna selgelt püsima.

Kuid kas see meeldivusõhe jääb pikemate vestluste korral püsima? Lõppude lõpuks kulub kellegi tundmaõppimiseks rohkem kui paar minutit.

Teises uuringus kutsuti kokku 102 vabatahtlikku, kel lasti rääkida nii kaua kui nad tahtsid. Vähemalt seni, kuni see jäi alla 45 minuti.

Ükskõik kui kaua vestlus kestis, oli see kiire 2-minutiline lühi- või põhjalik 40-minutiline vestlus, tuli võrdväärne osakaal osalejatest välja sarnaste meeldivuslõhedega.

Meeldivuslõhe on selgelt osa inimolemusest, sest pakub meile teatavat kaitset haavatavuse eest oma suhtlusringkonna laiendamisel.

Selleks, et kindlaks määrata, millal – kui üldse – see lõhe väheneb, tegid teadlased 12-kuulise pikajalise uuringu 102 ühiselamut jagava üliõpilasega.

Kogu aasta jooksul lasti üliõpilastel viiel ajapunktil täita küsimustik, kus uuriti, kui palju neile meeldisid inimesed, kellega nad jagasid oma tuba ja mida nad arvavad, et teised neist arvavad. Lõpuks need muljed ühtlustusid, kuid selleks võib kuluda kuid.

See aga ei tähenda, et me oleme veatud. Varasemad uuringud näitavad, et umbes ainult pooled inimestest, keda peame oma sõpradeks tunnevad meie vastu sama.

Aga kuidas on kõigi nende juttudega hügieeniharjumustest juba esimesel vestlusel ja tohutu hulga fotodega, mida jagate pärast seda, kui keegi on teid Facebookis sõbraks lisanud? Jah, oma õnnega ei tasu mängida, sest võib juhtuda, et see meeldivuslõhe muutub reaalsuseks.

Aga palju tõenäolisem on see, et oleme omaenda suurimad kriitikud ja tegelikult ei pööranud keegi meie öeldule tähelepanu, sest nad üritasid samamoodi meeleheitlikult vältida millegi rumala ütlemist.

"Lühidalt öeldes tunnevad inimesed, et kõik näevad nende sotsiaalset ebakindlust, kuid alateadlikult rakendavad inimesed käitumisviisi, mis muudab vestlused üllatavalt sujuvaks," ütlesid teadlased.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: