Reportaaž: mis lind on linavästrik
Linavästrik on üks varasemaid kevadekuulutajaid. Kuidas ta oma suvekorteris aega veedab, vaatas "Osooni" toimetaja Kard Adami.
Külamaastikku pikitud suitsevad korstnad on märk sellest, et elu maal pole veel täielikult raugenud. Katused on inimkaaslejatest lindudele otsekui maamärgi ja maandumisraja eest. Nii võib varakevadel näha katusele potsatamas vilkaid jäälõhkujaid, kel pole inimese seltsi vastu midagi.
Pole ühtegi teist kevadel saabuvat sulelist, kes suudaks tekitada nii sooja tunde, nagu seda teevad linavästrikud. Nad on nagu pereliikmed, kelle järele tekib igatsus kui pole pikka aega näinud.
Varakevadel, kui lumi pole veel täielikult sulanud, aga linavästrikud end juba katuseharjale seavad, tekib mul alati mure, kuidas nad öökülma taluvad ja kas toitu ikka jätkub. Aga linavästrik on visa.
Soojade ilmade saabumisega lisandub toidupoolist ja elu muutub lihtsamaks.
Tõeline elu linavästrikuhärra jaoks algab siis, kui murulapile lendab mängleva kergusega linavästrikuneiu.
Emaslinnu tähelepanu võitmiseks hakkab isane eriti kiiresti saba üles-alla viibutama.
Malbe olemisega, halli-musta-valge sulestikuga linavästriku toimetamisi me sageli ei näegi, vaatamata sellele, et ta elab inimese külje all. Me märkame alles siis , kui väikestel värvulistel on pulmamängud peetud, kinnisvara valitud ning pesamaterjalgi kokku veetud.
Linavästriku pesa väliskiht on kõrtest, kuivadest puulehtedest ja muust koredast materjalist. Lamedavõitu pesalohk on vooderdatud rohu, sambla, sulgede, taimevilla ja loomakarvadega. Emaslind jääb pärast poegade koorumist, keda võib olla kuue ringis, neid soojendama, isaslinnu ülesanne on esimestel nädalatel toidu hankimine.
Pesa asukoha valikul on linavästrikud väga leidlikud. Pesi rajavad nad lauavirnade vahele, poollahtistesse pesakastidesse, kivihunnikutesse ja sageli ka katuseharja alla. Minu koduõuel on enamik linavästrikke valinud just nimelt katuseharja, kuid ühel suvel arvasid nad, et turvaliseim paik asub puunottide vahel.
Pesale lähenesid nad äärmise ettevaatlikkusega. Poegade juures olles toitsid vanemad näljased nokad, kogusid junnid kokku ja lahkusid ümbritsevat jälgides. Linavästrik ei soovinud pesas olevaid poegi reeta. Põhjuseks lähedalasuva kuuse ladvas olevad näljased harakatibud, kelle toitmiseks sobisid harakaemandale hästi teiste lindude munad ja pojad. Sel aastal meeldib koduõu linavästrikele kohe eriti. Mööda rohelist muruvaipa siblib tavapärase ühe paari asemel suisa kolm.
Hetkel paneme omakeskis panuseid, milline paar, kuhu pesa meisterdab.
Lindude tegemisi tuleb salamisi jälgida, et mitte rikkuda nende toredate jäälõhkujate pesitsemist. Kindel on see, et ühest puuriidast tuleb veidi aega suure kaarega mööda käia.
Toimetaja: Marju Himma