Naftatööstus suretab välja traditsioonilist Põhja-Norra kalurikultuuri
Kuigi praegu teatakse Norrat suure naftariigina, peetakse turska siiski Norra tähtsaimaks ekspordiartikliks. Samas ohustavad naftatööstuse puuraugud ja fossiilkütuste kasutamisest tingitud kliimamuutused üha enam kalavarusid ja seeläbi Põhja-Norra traditsioonilist kalastuskultuuri.
Põhja-Norra Lofootide saarestiku ümbritseb kalarohke Lofoteni meri. Just aasta esimesed kuud on saarestiku kaluritele kibekiire töö aeg, sest siis meri lausa kihab kalast, mida pärast välja püüdmist eksporditakse üle kogu maailma.
Lofoteni mere madal põhi ja kliima on loonud ideaalse tingimused paljunemiseks skrei’le ehk Barentsi tursale. Tursk tuleb igal aastal Põhja-Norra vetesse Barentsi merest. Lofootide kalurid, kes on saarestikus kalastanud pea 1000 aastat, püüavad turska õngejadaga, mis võib olla kuni 10 kilomeetrit pikk. Õngejada ühel kilomeetril on tavaliselt kokku 250 konksu.
Teisalt pole Lofootide saarestik jäänud puutumata ülemaailmse kliimamuutustest, mistõttu võivad mõne kümnendi pärast olla mitme kilomeetrised õngejadad Põhja-Norra vetest kadunud. Saarestiku ilmastik on muutnud soojemaks ja vihmasemaks, mis muudab kalade kuivatamise ning säilitamise keerukamaks.
Lisaks kliimamuutustele pressib naftatööstus end Lofoteni merre. Õlitööstus soovib rajada saarestiku vetesse puurauke, mis aga võivad kahjustada saarestiku kalavarusid ning seeläbi suretada välja kohaliku kalurikultuuri. Mõneks aastaks on Norra valitsus selle arengu siiski edasi lükanud ja loodetavasti jagub neil tarkust ka tulevikuks.
Toimetaja: Allan Rajavee