Kas doping tuleks spordis lubada?

Nulltolerantsipoliitika dopingule spordis on ebaõnnestunud. Sportlike eesmärkide nimel ja ohutul määral peaks olema lubatud dopingut tarvitada, leiab Oxfordi ülikooli eetikaprofessor Julian Savulescu.
Dublinis Euroopa teadusfoorumil ESOF esinenud Oxfrodi ülikooli Uehiro eetikakeskuse juhataja Savulescu ütles spordi tuleviku teemalises paneelis, et sportlike tulemuste parandamiseks kasutatavate preparaatide ja meditsiiniliste protseduuride puhul tuleks igaühe puhul eraldi otsustada ning vastutama peaksid spordiarstid, kelle ülesandeks on tagada sportlase ohutus ja tervis.
Aasta suurim rattavõistlus Tour de France ei ole viimastel aastatel kordagi hakkama saanud suurte dopinguskandaalideta, ilmselt leidub dopinguga põrujaid ka kohe algavatel Londoni olümpiamängudel.
Tour de Francei ei ole võimalik tänapäeval ilma dopinguta võita, väitis ta. Suure tõenäosusega on kõik tippratturid ja viimaste aastate võitjad tarvitanud dopingut.
Kaasaja spordis on Savulescu sõnul olukord veider - dopingut pruukivate sportlaste varjus küll toimetavad arstid, ravimid liiguvad mustal turul, aga sportlastel pole vahelejäämise või laastatud tervise korral isegi seaduslikku alust arste kohtusse anda.
Sportlastele ohutu doping tuleks spordis lubada, märkis ta.
Savulescu tõi näiteid, kuidas veres punaliblede arvu tõstmiseks on sama tulemus võimalik saada nii lubatud meetoditega kui dopingupatusena vahelejäämisega riskides. Pruukides näiteks EPOt (verehaiguste ravis punaliblede arvu suurendamiseks kasutatavat preparaati erütropoietiini) või tehes veredopingut saad karistada. Ilma vahelejäämist kartmata on võimalik vastupidavuse suurendamiseks veres samu muutusi esile kutsuda ka mäestikulaagris.
Rikkamad sportlased suudavad endale muretseda spetsiaalse telgi, alpimaja, kus viibimine annab sama tulemuse, märkis ta.
Profiratturitel on lubatud veenisisene toitmine, meeskondadel on verelaborid, kus saab kontrollida, kas sportlase veri vastab ettenähtud nõuetele, lisas ta.
Kindlad piirid
Tema sõnul on õigustatud rahvusvahelise jalgrattaliidu seatud reegel: sportlased, kellel hematokrit (vererakkude osa vere mahust) on 50 protsenti või vähem, pääsevad võistlema, kellel üle selle, need mitte.
Sellise reegli puhul ei ole enam tarvis jahtida EPO-tarvitajad ega veredopinguga patustajaid. Lihtne reegel, mis võimaldab ohutul määral sportlase tulemusi parandada, määrav on sportlase ohutus, märkis Savulescu.
Nulltolerants dopingu suhtes ei ole spordi huvides, samuti ei võimalda see sportlastel kasutada vahendeid, mis lubaksid kiiremini taas võistlema hakata.
Steroide kasutatakse peamiselt selleks, et vigastusest kiiremini paraneda. Võistlustel steroidide tarvitamisel ei ole tulemusele mingit mõju, keegi ei tee seda. Küll aitab see kiiremini paraneda, tõi ta näite. Spordi huvides on, et sportlane saaks kiiremini treenima ja võistlema.
Tema sõnul on tippratturitel suurtuuride ajal arsenalis tulemuste nimel kasutuses nii kokaiin kui alkohol. Üks Tour de Franceil võistelnud tipprattur tunnistas, et võttis kokaiini, kui vaja oli. Kui küsiti, kui sageli oli vaja, siis ütles, et peaaegu pidevalt, tõi ta näite.
Saksa vähiuuringute instituudi teadlane Werner F. Franke ütles, et pole kahtlust, et kasvuhormooni võtmisel on väga tõsised tagajärjed. Ei tohi kahju teha see on spordi mõte. Parem tulemus ei saa olla tervisekahjustuse õigustuseks, märkis ta. Oxfordi eetikaprofessor möönis seepeale, et sport iseenesest on juba väga kahjulik.
Franke sõnul on rinnavähi ravis tõhusaks osutunud preparaadid jõudnud juba ka sporti selle asemel, et hormoonipreparaate tarvitada on vähiravimite abil võimalik organismis hormoonitasakaalu muuta soovitud suunas.
Dopingutarvitajad on valmis vahelejäämise vältimiseks tegema midagi iganes. Sportlane tuli kaks tundi enne võistlust staadionile, käis nagu kord ette näeb saatjaga koos tualetis. Seejärel kohtus ta eraldi ruumis oma arstiga, kes plasttoru abil täitis tühja põie puhta uriiniga, mille sportlane võistluse lõppedes dopingukontrollis välja lasi. Seda on tehtud naissportlastel, seda saab teha ka meestel, kuigi neil on see mõnevõrra valulik, kirjeldas Franke.
Just sel moel jäid vahele seitse vene naiskergejõustiklast, kes 2008. aasta sügisel said uriiniproovidega manipuleerimise eest kaheaastase võistluskeelu, teiste hulgas kahekordne maailmameister ja olümpiahõbe 1500-meetri jooksus Tatjana Tomašova. Vahelejäämisel oli otsustav asjaolu, et naissportlaste proovidest leiti meeste uriini.
Franke sõnul on mitmed toonased patused Londonis taas stardis.
Toimetaja: Villu Päärt