Singapuri teadlased avastasid viisi, kuidas keedusoola abil praeguseid arvuti kõvaketta mahtusid kuuekordistada. Ettevaatust, oma arvuti sisse ei tasu soola siiski puistata!

Põhimõtteliselt näeb kõvaketas seest välja nagu pisike grammofon, ülestikku asetatud  pöörlevate jäikade ketaste ja nende vahel liikuvate lugemis- ja kirjutamispeadega

Kettad ise on kas metallist või klaasist ning kaetud üliõhukese ferromagneetilise kihiga, mis on umbes seitsme nanomeetrise läbimõõduga. Iga bait (sisaldab 8 järjestatud informatsiooni põhiühikut ehk bitti) on talletatud tavaliselt 60-80 terakesest koosnevasse magnetiseeritud „rakku“. Kui magnetväli on suunatud ühte suunda salvestatakse 1 ning vastupidisel olukorral 0. Uuematel kõvaketastel on  andmete salvestamistihedus kuni 500 gigabitti ruuttolli (6,25 ruutsentimeetri) kohta.

Singapuri materjaliuuringute instituudi teadlane Joel Yang tuli aga mõttele loobuda ebaefektiivsetest korrapäratult paiknevatest rakkudest ning luua selle asemel natukene suuremad kümne nanomeetrise läbimõõduga terad, millest igaüks mahutaks ühe biti ning mis paikneksid kindla mustri järgi. Seda võib võrrelda riiete kohvrisse pakkimisega - mida korralikumalt pakkida, seda rohkem mahub.

Saladus peitub aga naatriumkloriidis ehk keedusoolas. Teravalt selged nanostruktuurid tekitatakse ketastele elektronkiir-litograafiana tuntud tehnoloogia abil. Yang avastas, et kui selle juures kasutatavale ilmutile lisada naatriumkloriidi, on võimalik isegi ilma ülikallite seadmeteta luua palju kõrgema lahutusega nanostruktuure.

Yangi meetod võimaldab andmeid salvestada palju suuremas mahus. Teadlased demonstreerisid andmete salvestamistihedust 1,9 terabitti ruuttolli kohta, kuid võimalik on saavutada ka 3,3 terabitti ruuttolli kohta. Kuuekordne kasv tähendab seda, et tulevikus mahub ühe terabaidi asemel sama suurele kettale kuus terabaiti andmeid.