Mida me siis teame Eesti algusest? Õigupoolest üsna vähe. Me ei tea päriselt, millal see nimetus sündis, isegi kui võib oletada, et millalgi tuhande aasta eest skandinaavlaste keeles. Me ei tea, mida nimetus "Eesti" tähendab, kuigi on võimalik, et seda saab siduda ida ilmakaarega (islandi austr, taani öst, rootsi öster- jm).

Me ei tea sedagi, millal hakati siinsel alal eesti keelt rääkima või seadsid ennast siin sisse meie etnilised eellased. Küll aga teame, et eesti kirjakeelde ilmub nimetus "Eestimaa" saksa tõlkelaenuna 17. sajandil (Heinrich Stahl) ja nimetus "Eesti" alles 19. sajandi keskel (Friedrich Reinhold Kreutzwald).

Ent kui vana on Eesti riik? Seegi küsimus ei ole päris lihtne. Me oleme küll harjunud tähistama omariikluse sünnipäevana 24. veebruari 1918, ent sama hästi sobiks riigi sünnipäevaks 28. november (vana kalendri järgi 15. november) 1917, kui Eesti rahvaesindajate omavalitsusorgan Maanõukogu (ka Maapäev) kuulutas ennast kõrgeimaks võimuks Eestis. Või hoopis 2. veebruar 1920, kui Venemaa tunnistas Tartu rahulepinguga esimese välisriigina Eesti iseseisvust.

Kui me valmistume järgmisel aastal tähistama Eesti riikluse sajandat sünnipäeva, pole seegi ajalooliselt päris ühemõtteline juubel, sest teame ju hästi, et üle poole sajandi sellest ajast ei olnud Eesti iseseisev riik.

Ühe maa või riigi sünnipäev ei ole seesama, mis inimese sünnipäev. Kollektiivsed sünnipäevad on ühiskondlikud kokkulepped, osa traditsioonist, mida ühiselt oluliseks peame. Nii et tunneme oma ajalugu, selle nüansse ja keerdkäike, kuid ärme mõistagi alahinda ka traditsioone!