Päevaliblikad – mida nad söövad ja kas neid tasub süüa?
Liblikalised jagunevad ööliblikateks ja päevaliblikateks. Päevaliblikaid leidub maailmas umbes 28 tuhat liiki, Eestis leidub neid üle 110 liigi. Sarnaselt ööliblikatele, koosneb ka päevaliblikate elutsükkel neljast staadiumist: muna, röövik, nukk ja valmik. Mis on mis, sellest annab ülevaate "Osooni" autor Karl Adami.
Liblikaid on peetud nii Eestis kui ka mujal maailmas positiivseteks putukateks, kelle abil on ennustatud ning ka soovitud. Näiteks Loode-Eestis ja läänesaartel soovitati esimene kollane liblikas lehmale sisse sööta, et siis saab ka või kollane. Tänapäeval ei tasu liblikaid kellegile sisse sööta, vaid lasta neil rahus toimetada.
Päevaliblikad on enamjaolt kirevamad, nende keha on väiksem, tiivad on neil suuremad ning tundlad on pulkjad. Tunnistan, et väiksena püüdsin liblikaid kahe käega ning ei mõistnud, miks käed pärast väikeste värviliste tükikestega kaetud olid. Nüüd tean, et liblikad on kaetud tundlike lamenenud karvadega – värviliste soomustega.
Päevaliblikad on taimtoidulised ning söövad ainult rikkalikult suhkrut sisaldavat taimset materjali, sellepärast võimegi kohata liblikaid sageli õite ümbruses. Nad joovad nektarit läbi oma pika keele, imilondi. Taimed kasutavad sealjuures liblikaid ära. Nimelt õielt-õiele lennates aitavad päevaliblikad taimi tolmendada.
Mul õnnestus filmida ka meie suurimat liblikat, pääsusaba, kes lendab sageli kiiresti, kaugele ja nii mõnigi kord kõrgele. Ta muneb sarikalistele, ka tillile ja porgandile ning röövikud toituvadki vaid kindlatest taimedest. Enamik liblikaröövikuid ongi spetsialiseerunud kindlatele toidutaimedele.
Meil tegutsevad päevaliblikad paarituvad suvel ning pärast paarumist üldjuhul nad ka hukkuvad. Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade või nukkudena, kuid valmikuna talvitub meil näiteks koerliblikas. Kui liblikad parasjagu õitel ei toimetanud, kohtasin neid sageli rohus ja seintel, aga ka näiteks päikesesoojadel kividel, kus nad olid justkui beezitamas ning lasid enda värvilisi ja kirjusid tiibasid imetleda.
Selleks aastaks on liblikaaeg küll läbi, kuid järgmisel aastal soovitan sammud seada juuni keskpaigast juuli lõpuni mõnele kuivemale niidule, mis mürgitatavatest põldudest eemal asub, metsasihile või metsavaheteele.
Seal leidub minu vaatluste põhjal kõige rohkem liblikaid. Läheneda tuleks äkilisi liigutusi tegemata ja nii, et vari liblikale ei langeks. Parim ilm liblikajahiks on päikesepaisteline, tuulevaikne ja selge.
Vaata ka teisi "Osooni" lugusid esmaspäeva õhtul kell 20.00 ETV-st.
Toimetaja: Marju Himma
