100 sekundi video: kliimamuutus toob Eestisse talvepori, suvekuuma ja üleujutused
Tartu ülikooli loodusgeograafia teadur Mait Sepp selgitab, mis on kliimamuutus ja kuidas see Eestis meie igapäevast elu mõjutama hakkab.
Kliimamuutused on midagi, mida tänapäeva Eestis saab käega katsuda. Tehke jalutuskäik metsa ja te näete seal noori tammesid. See tähendab, et meil on juba paarkümmend aastat olnud nii soojad talved, et tammel on siin mõnus juurduda. Kliimamuutus on ka see, et meie vanavanemad käisid märtsis ja aprillis suusatamas ning meile on jäänud vaid rõõm heita nalja aasta läbi valitseva viletsa suusailma üle. Tegelikult on kliima Läänemere idarannikul soojenenud eriti drastiliselt. Kui globaalses mastaabis räägitakse õhutemperatuuri tõusust ca 140 aastaga suurusjärgus 0,8 °C, siis Eestis on viimase poole sajandiga aasta keskmine õhutemperatuur tõusnud 2 °C võrra.
Kliimamuutuste taga on iseenesest väga lihtne füüsika: muutes gaasi keemilist koosseisu, muutuvad selle kiirguslikud omadused. Inimkond on fossiilkütuste põletamise ja metsade raiumisega parasjagu atmosfääri gaasilist koosseisu muutmas. Õhku paisatud kasvuhoonegaasid ei lase soojuskiirgusel kosmosesse hajuda ja nii see temperatuur meil aina tõuseb. Seejuures on Eesti kasvuhoonegaaside õhku paiskajana elaniku kohta riikide häbiväärses nimekirjas esimese 20 hulgas. Seda muidugi meie põlevkivitööstuse ja ülikiire autostumise tõttu.
Loomulikult on kliimasüsteem ja meie igapäevane ilm palju keerulisemad nähtused kui kasvuhoonegaaside lihtne füüsika. Just see keerukus annabki ilmateadlastele tööd. Paraku annab see ka võimaluse kahelda inimtegevuse ja kliimamuutuste seostes. Samal põhjusel ülehindavad kliimamudelid tavaliselt globaalse soojenemise tegelikku kiirust.
Siiski – kui ilmastik samas vaimus edasi muutub, siis ennustavad kliimamudelid Eestile sajandi lõpuks halvimal juhul samasugust kliimat, nagu praegu valitseb Põhja-Šotimaal. Talved lähevad aina vihmasemaks ja porisemaks, teeolud sellest veel ettearvamatumaks. Võimalik, et mõnekümne aasta pärast on meil juba mõni selline talv, kus peab muru niitma enne jõule, pärast uue aasta pidu ning taliharjapäeval.
Suved lähevad seevastu kuumaks. See on hea uudis jäätisemüüjatele, kuid halb kroonilistele haigetele, vanuritele ja väikelastele. Nendele elanikkonna gruppidele mõjuvad nädalate pikkused kuumalained kurnavalt ja vahel lausa surmavalt. Eriti kriitiliseks muutub olukord linnades, kus parklate, suurte ristmike ja tööstusalade suured asfaltplatsid tekitavad kuumasaari, mis hoiavad õhutemperatuuri ka öösel ebanormaalselt kõrgena.
Üks kliima soojenemisega kaasnev mõju, millega Eestil tulevikus tuleb silmitsi seista, on meretaseme tõus. Piltlikult öeldes homme veel Paljassaarest ega Noarootsist uuesti saart ei saa, kuid juba lähikümnenditel ületab meretaseme tõus pärastjääaegse maakerke kiiruse ning Eesti hakkab vähehaaval maad kaotama. Eriti oluliseks muutuvad meretaseme lisamillimeetrid aga tormide ajal. Tulevase Pärnu üleujutuse ajal võib vesi järgmise tänava majade keldritesse jõuda ainult seetõttu, et kliima soojenemine on mere pinda paisutanud.
Miks me peaksime praegu sajandilõpu kliimast hoolima? Seda enam, et tulevikuprognoosides on üsna palju määramatust ja paljude sotsiaalsete protsesside, nagu näiteks linnastumise ning rahvastiku vananemise kiirus ületab kindlasti kliimamuutuste oma. Põhjusi tulevikku vaatamiseks on siiski mitu. Kõigepealt raha. Praegu kliimamuutustega kohanemisse paigutatud üks euro hoiab edaspidi kokku kuus eurot, mis kuluks kliimamuutustest tekkinud kahjude likvideerimiseks.
Teiseks peaksime Eestis mõistma, et meie praegustel tegemistel on väga pikaajaline mõju. Me peame harjuma oma tegemisi ette planeerima ja nendest plaanidest ka kinni pidama. Kliimamuutustel on väga halb omadus praegu planeerimises, projekteerimises ja ehituses tehtud vigu võimendada. Sama kehtib ka sotsiaal-, majandus- ja keskkonnapoliitiliste otsustega: lühinägelikud säästuotsused lähevad meie lastele ja lastelastele maksma hulga raha ja halvimal juhul inimelusid. Kliimamuutused ei pruugi siin olla otseseks süüdlaseks, kuid need suurendavad rumalate otsuste negatiivset mõju.
Kliimamuutuste ja nende mõju osas peab säilitama kainet meelt. Kliimamudelitest ei maksa taga ajada kraadikümnendikke või sademete millimeetreid. Tähtis on aga mõista ja kuklas hoida teadmist, mis suunas asjad liiguvad. Vastavalt sellele tuleb läbi mõelda ka oma tulevikuplaanid: üle vaadata need nõrgad kohad, kust kliimamuutused võivad kahju tekitada ning mõtiskleda, kuidas teie ise saate kasvuhoonegaaside õhku paiskamist vähendada. Aga miks mitte ka nuputada, kuidas uusi kliimaolusid efektiivselt ära kasutada ja neist kasu lõigata.
Samas ei maksa unustada, et geograafiliselt asub Eesti üsna kaugel põhjas: Tallinn on Reykjaviki, Helsingi ja Oslo järel üks põhjapoolsemaid pealinnu maailmas. Ka tulevikus jõuab siia arktilist külma ja kahekordsete akende, kaugkütte, majade soojustamise ning lumelabidate vajadus ei kao kuhugi.
Käesolev kirjutis põhineb projekti "Eesti riiklik kliimamuutustega kohanemise strateegia maakasutuse ja planeerimise ning inimtervise ja päästevõimekuse valdkonnas (KATI)" järeldustel. Pikemalt võib kliimamuutustest ja sellega kohanemise meetmetest lugeda e-raamatust "Kliimamuutustega kohanemine Eestis - valmis vääramatuks jõuks?"
Toimetaja: Kristjan Jung, Tartu ülikool