Kõik me soovime kiiremini lugeda. Kiirlugemise õpetamine algas siis, kui avastati, kuidas inimese silm lugemisel liigub. Silm seisab 90 protsenti lugemise ajast paigal. Silm peatub esimesel sõnal nt 0,3 sekundit, hüppab kiiresti teisele sõnale, peatub sellel jne.

Kiirematel lugejatel haarab silm korraga ühe pika sõna või kaks ja isegi kolm sõna. Kiiremad lugejad peatuvad lühemat aega ja väga huvitav - kiiremad lugejad ei vaata tekstis loetud sõnadele enam tagasi.

Lähtudes nendest teadmistest koostasime kiirlugemise õppimise programmi. See mõõdab kõigepealt lugeja lugemiskiiruse, seejärel teksti lugemise aega, esitab küsimusi teksti sisu kohta, kontrollib vastuste õigsust ja arvutab omandamise taseme.

Harjutustes esitab programm erineva pikkusega sõnarühmi erineva kiirusega, seda kiirust saab lugeja ise valida. Ühes harjutuses kustub tekst.

Selle programmiga harjutasid Tartu ülikooli üliõpilased eelmisel kevadel 12 tundi. Nende omandamiskiirus tõusis 25 protsenti. Harjutasid ka gümnaasiumiõpilased 17 tunni jooksul ja nendel tõusis omandamiskiirus koguni 50 protsenti.

Muidugi on teisigi võimalusi kiirlugemise õppimiseks, nt oluline on võimalikult vähe kaasa hääldada sõnu, mida me loeme ja nii huvitav kui see pole, on võimalik õppida kiiremini lugema, liigutades näppu loetava rea all võimalikult kiiresti.

Kõik me suudame õppida kiiremini lugema visa tööga.