Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) meresüsteemide instituudi vanemteadur Rivo Uiboupin peab oma töös ühildama kosmosetehnoloogia võimalused ja keskkonnaseire vajadused. Seega peab ta vastama küsimusele, mida on vaja merekeskkonna seireteenuse väljaarendamiseks, et teenus pakuks lisandväärtust tavalistele laevadelt ja mõõtejaamadest tehtavale keskkonnaseirele?

''Esimene ja kõige suurem kaugseire väärtus merekeskkonna seires on hea ruumiline katvus. See tähendab võimalust jälgida protsesse suurtel aladel ja kohtades, kus mõõtmiste teostamine muul viisil on liiga keerukas või kallis,'' sedastab Uiboupin.

Teiseks tuleb piisava täpsusega määrata mõni keskkonnaparameeter. Satelliitpiltide töötlemisel kasutatavad algoritmid võimaldavad näiteks määrata suurtel aladel merevee taseme ja merejää muutusi paarisentimeetrise täpsusega ning merevee temperatuuri muutusi täpsusega 0,3 ⁰C. Samas kui satelliit ise paikneb Maast 500-700 km kaugusel.

Kolmas oluline keskkonnaseire aspekt on vaatluste teostamise sagedus. Näiteks merejää vaatlemisel on kaugseire andmed kõige tähtsamad võrreldes muude andmetega, kuna just kaugseire annab ruumis ja ajas kõige paremat jääinfot tagamaks ohutut navigatsiooni ka talvel. Viimastel aastatel on tänu Euroopa Liidu ja Euroopa Kosmoseagentuuri programmile Copernicus ja uutele Sentinel seeria satelliitidele paranenud satelliitvaatluste sagedus, mis muudavad need sobivamaks ka teiste merekeskkonna rakenduste jaoks. Näiteks lainevälja muutlikkuse seireks ohutu navigatsiooni tagamiseks.

Neljandaks on vajalik IKT sektori panus, ehk siis andmete töötlemine, analüüsimine ja salvestamine, sest vaatluste sagenedes suurenevad ka andmemahud.

Uiboupin kinnitab: ''Kogu seda teadus-arengustegevust dikteerib ja suunab kasutajavajadus ja kasutajate soovid: millist teenust soovitakse, milliseid pilte ja kui sageli on vaja, kui täpne on info ning kuidas andmed visualiseerida, et need oleks kasutajatele arusaadavad?''