Liivad koosnevad erinevatest mineraalidest. Mineraalid on looduslike füüsikalis-keemiliste protsesside mõjul tekkinud tahked keemilised ühendid, näiteks haliit ehk keedusool või ehedad elemendid, näiteks kuld või hõbe. Neid iseloomustab kindel või kindlates piirides muutuv keemiline koostis ja füüsikalised omadused.

Mereranna liivad on enamasti bimineraalised, koosnedes peamiselt kahest mineraalist, milleks on kvarts ja päevakivid. Kvarts koosneb ränist ja hapnikust ning päevakivides on lisaks ränile ja hapnikule alumiiniumi ning veel ka kaaliumi, naatriumi või kaltsiumi ja teisi keemilisi elemente.

Lisaks kvartsile ja päevakividele leidub ka vähemal hulgal teisi mineraale, sellisteks mineraalideks võivad olla tsirkoonid. Tsirkoon koosneb peamiselt tsirkooniumist, ränist ja hapnikust, kuid tihtipeale on tsirkoonium asendunud uraani või tooriumiga, mis on radioaktiivsed elemendid.

Taoline asendumine on loomulik protsess ning pole põhjustatud inimtegevusest. Enamasti on sellised setted siia transporditud mandrijääga Soome kristalsest aluskorrast ja Soome lahe liustikest. Sealsest aluskorrast pärit setted sisaldavad uraani, tooriumi ja radioaktiivset kaaliumi isotoopi.

Nende elementide radioaktiivsuse põhjuseks on ebastabiilsete tuumade lagunemine. Radioaktiivne kiirgus on ioniseeriv, lõhkudes keemilisi sidemeid molekulide vahel.

Seega kõrge tsirkooni sisaldusega liivades võib olla kõrgenenud radioaktiivsuse tase. Näitena võib tuua Edela-Eestis Lemme ranna läheduses asuva punkti, kus on tase tavalisest looduslikust foonist 14 korda kõrgem. Õnneks selles punktis püsiasutust ei ole, mis polegi soovitatav.

Kuid selline kõrgenemine on haruldane ning tsirkooni sisaldumine liivades meile ohtu ei kujuta. Palju suurema kiirguse saame me näiteks lennukiga lennates või hambaarsti poolt tehtavast röntgenist.

Radioaktiivsus ümbritseb meid kõikjal, ka mererannas, enamasti on see normaalne osa looduslikust radioaktiivsuse foonist, mis inimese tervisele kahjulik ei ole.