Uurimisöö eesmärk oli välja selgitada radoonisisaldus Saare maakonna elamute siseõhus.

„Teemani juhtisid meid õpetajad ja meie enda varasem töökogemus mõõtmismasinatega. Radioaktiivsust kui nähtamatut ohtu tuntakse vähe ning see on üks müstilisemaid ja paeluvamaid kõneaineid rahva seas. Tahtsime oma uurimistööga inimeste teadmisi sellest tõsta,“ selgitasid töö autorid.

Radoon on on värvita ja lõhnata kõrgradioaktiivne õhust raskem väärisgaas, mis moodustab suurima osa looduslikust radioaktiivsest kiirgusest maapinna lähedal.

Sageli puuduvad inimestel õiged teadmised radooni ohtlikkusest ja sellest, kuidas radoon neid mõjutab. Radoon nimelt võib põhjustada erinevaid haigusi ja tervisekahjustusi.

Uuringu autorid püstitasid hüpoteesi, et radoonitase vastab normidele ning hooned on elamiskõlblikud.

Radoonisisaldust õhus mõõdeti Saare maakonna erinevates paikades elamute keldrites ja selle kohal olevates ruumides.

Kõrgeim töö käigus mõõdetud radoonitase hoones oli 120 Bq/m3, Eestis on aga lubatud normiks 200 Bq/m3. Kuna kõik mõõdetud tasemed jäid sellest allapoole, sai järeldada, et kõik uuritud hooned on elamiskõlblikud.

Uued vs vanad majad

Madalaim radoonitase mõõdeti maakohas asuvas vähem kui aasta tagasi ehitatud puidust
kämpingumajas, mida ei kasutata pideva eluasemena.

Tulemuste analüüs tõi ilmsiks, et suurtes vanades korterelamutes on õhus vähem radooni kui hiljuti ehitatud või remonditud eramutes.

See kinnitab kirjanduses esitatud andmeid, et radooni üheks allikaks on ehitusmaterjalid. Kaasaegsed ehitusmaterjalid on poorsemad ja võimaldavad radioaktiivsel gaasil kergemini eluruumidesse imbuda.

Teiseks eesmärk oli teha kindlaks, kas radioaktiivse radooni hulka on võimalik piisava
täpsusega mõõta lihtsa Vernier’ digitaalse radiatsioonimõõtjaga, mis on olemas paljudes
Eesti koolides.

Mõõteriist jäi piiratuks

Hüpoteesina oletati, et see mõõteriist võimaldab radooni olemasolu avastada ning erinevate paikade radioaktiivsustaset hinnata.

See hüpotees kinnitust ei leidnud, sest tehtud mõõtmised näitasid, et Vernier’ kiirgusmõõtja on liiga ebatäpne. Sellega pole võimalik igapäevatingimustes alfakiirgust muud liiki kiirgustest eristada ega radooni olemasolu kindlaks teha.

Uurimistöö näitas, et Saaremaal on radioaktiivsuse ja radoonitaseme olukord ülejäänud
Eestiga võrreldes väga hea. Gendra ja Huberta kinnitavad, et neil on plaan uurimistööd jätkata: “Praegu me pidevalt järjest sooritame uusi mõõtmisi ning muudame uurimistööd veel põhjalikumaks.“