Lapsed on aga tabudega kammitsetud vähem kui täiskasvanud, mistõttu võivad nad meid rabada küsimustega, milleks me valmis ei ole.

Mida teha, kui laps küsib: “Mis on jumal?”; “Kuidas saab Jumal kuulda kõigi palveid?”; “Kes tegi Jumala?" ning sadu teisi küsimusi, mida kuuldes me tahaks võib-olla hoopis parema meelega teemat vahetada.* Lapse küsimuse ignoreerimine jätab meid aga ilma võimalusest rääkida temaga eksistentsiaalsetest küsimustest ning olla talle tema tõeotsingutel toeks.

Kindlasti ei ole küsimusele jumala kohta ühte universaalset õiget vastust – sobiv vastus oleneb lapse vanusest, elukogemusest, küsimuse motiivist, aga ka vastaja enda maailmavaatest.

Siiski on mõned üldised põhimõtted, millest lähtuda, et toetada oma vastusega lapse intellektuaalse arengu kõrval ka tema hingeharidust, säilitada tema uudishimu ja valikuvõimalusi, toetada tema (võimalikke) suhteid erineva maailmavaatega inimestega.

1. Ära naeruväärista ega väldi teemat.

Teema vältimise asemel avalda hea meelt, et laps selliste küsimuste peale on tulnud ja nendest mõtleb. Lapsed ei saa sinuga rääkida asjadest, mille suhtes näitad ükskõiksust, üleolekut või hirmu. Kui sa võtad tõsiselt tema küsimust, julgeb ta sinu poole teinegi kord pöörduda. Lapsed kasvavad ajapikku mõistmises, kuid vaid juhul, kui me ei dikteeri tõde ega väldi teemat. Üks võimalus on vastata: “See on suurepärane küsimus, olen vahel isegi seda endalt küsinud.”

2. Jäta ruumi lapsele isemõtlemiseks ja iseküsimiseks.

Monoloogi asemel eelista dialoogi – vastuse andmise asemel arenda vestlust.

Võimalda kõigepealt lapsel endal rääkida, mõelda, unistada, spekuleerida. Ära lase oma arusaamadel ahendada lapse uudishimu ulatust. Küsi lapse enda seisukohti: “Kuidas sina sellest mõtled?”; “Mis sinu jaoks mõistlik tundub?”.

Hingeharidus seisneb küsimises, avatuses, imetluses, kujutlemises. Ära suru lapsele peale oma arvamust – sellel on tihti oodatule vastupidine mõju. Kuula, milline on tema mõttemaailm ja mis on tema küsimuse taga, kuidas ta selle küsimuse peale tuli.

3. Ära salga oma tõekspidamisi.

Ära salga oma tõekspidamisi, olenemata, kas sa usud või ei usu Jumalasse või kõrgemasse väesse või veel millessegi. Lapsele on oluline kuulda, kuidas sina neist asjadest mõtled, mis sinule korda läheb ja kõige olulisem, mida see sinu jaoks tähendab. Laps saab siit ise edasi mõelda. Rääkides sellest, mida usud, edastad sõnumi, et igaühel on õigus oma usule. Olla usklik või mitteusklik, samuti sõbrustada inimesega, kellel on teistest erinev usk, ei ole häbiasi.

4. Õpi sellest, kuidas religioonid kõnelevad jumalast.

Religioonid räägivad lugudes, mis on pärit nende usutraditsioonist (nt piiblist) või oma isiklikust elust. Ning nendivad, et olgu me lapsed või täiskasvanud – meie arusaam on alati poolik ja alati teatud määral ainulaadne ja isikupärane. Lood annavad taolisele isikupärale ruumi.

Lapsed ei saa abstraktsetest mõistetest hästi aru. Nad saavad aru lugudest, mis on seotud igapäevaeluga ja mis lähevad sulle korda. Nõnda, kui sa usud Jumalasse, on lapsele abstraktsest “Jumal on kõikjal” asemel kõnekam “Ma tunnen, et Jumal on siin, kui ma hoian sind süles”. Kui sa jumalat ei usu, räägi sellest, mis on sind nõnda mõtlema ajendanud.

5. Õpeta austama erinevaid maailmavaatega inimesi.

Räägi enda arusaama kõrval austavalt ka teistest viisidest maailma näha. Ära mine kaasa solvavate üldistustega, nagu näiteks et usklikud on rumalad või ateistid südametud, ja seda vähemalt neljal põhjusel.

Esiteks, sellised ütlused on faktiliselt valed. Teiseks, need on solvavad ning ahendavad lapse võimalusi suhelda erineva taustaga ja maailmavaatega inimestega. Kolmandaks, kui ühel päeval peaks laps valima maailmavaate, mis on erinev sinu omast, kohtleb ta sind endiselt austusega. Neljandaks, tolerantsus on parim vaktsiin radikaalsete gruppide vastu, kes õhutavad viha neist erinevalt mõtlevate inimeste vastu.

Olga Schihalejev. (Foto: Ekraanitõmmis)

Tartu ülikooli arengupsühholoogia doktor Anni Tamm:

Kuidas rääkida lapsega jumalast, sõltub tõesti nii lapse vanusest kui ka sellest, milline on lapsevanema enda suhe kristlusega. Kas ise ollakse usklik või tuleb lapsele seletada midagi, millesse ise ei usuta?

Lapsevanemana võiks eelnevalt lahti mõtestada, millist rolli usk tema elus mängib – milline on tema suhe Jumalaga? Mida usk talle annab? Kui see on enda jaoks selge, saab selle ka "lapse keelde" tõlkida. See tähendab, et alati ei pea alustama mõiste defineerimisest “kes või mis on jumal”, vaid rääkida saab ka sellest, mida "ta või see" teeb ja milleks "teda või seda" vaja on.

Paralleel pole ehk päris sobilik, kuid kui laps küsib, mis on energia või gravitatsioon – samuti silmale nähtamatud –, ei hakka me talle seda mõistet teiste (teadus)mõistete kaudu selgitama.

Eelkooliealine mõtleb tavamõistete tasemel. See tähendab, et ta toetub otseselt meelte kaudu saadavale infole ning isiklikele kogemustele. Seega gravitatsiooni puhul võtaks me ilmselt õuna ja selgitaks, et ta kukub maha gravitatsiooni tõttu.

Kristluse puhul on meil samuti mitmeid nii-nimetatud abivahendeid: kirikud, jumalateenistused ja kirikuõpetajad, kes on meelsasti valmis ka pisikeste ilmakodanikega rääkima. Samuti on olemas lastepiibleid ja temaatilised värviraamatuid. Kuna ühine raamatu lugemine on enamikule tuttav tegevus, siis miks mitte käsitleda sel viisil ka raskemaid teemasid.

Anni Tamm. (Foto: Erakogu)

* Artiklis on jumal väikse tähega, kui seda on kasutatud üldterminina ning suure tähega, kui see viitab pigem monoteistlikule arusaamale, nagu see on kristluses, judaismis ja islamis.