Paar aastat tagasi esitas ajakirjanik Ulvar Käärt mulle küsimuse, et mis maailmas muutuks, kui Eesti riiki ei oleks? Tunnistan, et esimese hooga küsimus jahmatas mind, sest niimoodi pole ju üldjuhul kombeks küsida, aga tõepoolest …

Me räägime liig tihti sellest, et Eesti on väike riik, et „ei hõbedat-kulda leidu me maal, kuid viljakandvat mulda on küllalt igal pool“, kui meenutada üldtuntud rahvaliku laulu sõnu.
See viljakandev muld kui kujund on sünnitanud siinmaal ärksa meelega inimesi, kes on julgenud läbi aegade omal kombel vastuvoolu ujuda ja panustanud seeläbi nii Eesti ringi sündi, selle kestmisse kui eesti kultuuri, olgu selleks kirjandus, kunst, muusika, rahvakultuur.

Keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse hoidmine kiiresti üleilmastuvas ajas on sama oluline kui haruldaste liikide kaitse ning Eestil on maailma kultuurilise mitmekesisuse hoidmisel oluline roll. Seetõttu peaksime senisest enam hoolt kandma selle viljaka pinnase eest, mis on sünnitanud näiteks Miina Härma, Arvo Pärdi, Neeme Järvi, Paul Kerese, Marie Underi, Jaan Krossi, Madis Kõivu, Jaan Kaplinski ning teised arvukad meie suurkujud, kelle üle tunneme uhkust. Peame hoolitsema, et see pind saaks väetatud, noored sirguvad anded hoitud ja hoolitsetud, sest meid on vähe ja iga inimene on oluline.

Kümme aastat tagasi valmis kunstitempel Kumu, kohe-kohe avatakse Tartus Eesti rahva muuseum, rahvusraamatukogu ehitamine 1980ndate lõpus kujunes üheks iseseisvuse üheks sümboliks ja põimus tihedalt pöördeliste ajaloosündmustega kogu riigi elus.

On arusaamatu, miks me nüüd ja praegu üldse küsime, kas muusika- ja teatriakadeemia vajab oma saali, küsimus on ju selles kui ruttu me selle suudame ehitada. Eesti väärtus on haritud, mõtlevad ja loovad inimesed, Eesti riigi väärtus on noored.