Täna leidub veel raamatusõpru, kes on trükllõhna ja lehekülgede sõrmitsemise emotsiooni nimel valmis loobuma kõigist lisavõimalustest, mida pakub tuim ja tehnoloogiline e-raamat. Ilmselt olete teiegi selliseid seisukohti kuulnud, või-olla lugenud ka mõne meie poliitiku ekstreemsemat sorti mõtteavaldusi selle kohta, kuidas e-raamatud “tapavad tsivilisatsiooni ja kultuuri” - ei rohkem ega vähem.

Uusima tehnoloogia vastandamine kultuurile ei ole hiljuti tekkinud nähtus, samuti pole see omane üksnes tehnoloogiakaugetele humanitaaridele. Isegi esimese põlvkonna IT-spetsialistide seas leidus neid, kes pidasid perfolindil mälukandjast loobumist arvutite allakäigu alguseks. Osaliselt on selle nähtuse taga tehnoloogia lihtsustumine ja selle elitaarsuse kahanemine. Kui poole sajandi eest suutsid toonaste arvutitega midagi mõstlikku teha ehk mõnikümmend inimest Eests, siis tänaseks on digitehnoloogiast saanud igamehe töövahend. Juba pea pooltel Eesti elanikel on taskus moodne nutitelefon, mis on oluliselt võimsam kui keskmine lauaarvuti kümme aastat tagasi. Kuidas aga seda võimast digitehnoloogiat kasutatakse, on iseasi. Ka võimekaimat nutisedet saab ju kasutada üksnes helistamiseks.

Ameerika psühholoog Abraham Maslow on sõnastanud “haamri seaduse": kui su ainus tööriist on haamer, hakkab iga asi naela meenutama. Maslow jaoks tähendas see kalduvust püüda lahendada erinevaid keerukaid probleeme lihtsate ja sisseharjunud stamplahenduste abil. Lohakate ehitusmeeste komme haamri abil mitte üksnes naelu, vaid ka kruvisid ja mutreid käsitleda on siinkohal sobivaks näiteks.

Kas me saaksime panna “haamri seaduse” enda kasuks teistpidi tööle, pakkudes inimestele uusi ja mugavaid digitaalseid töövahendeid, mis kutsuvad esile uudseid, nutikamaid tööviise ja murravad sisseharjunud stambid? Näiteks tervisespordi valdkonnas on nutiseadmete kasutamine oma liikumise ja toitumise jälgimiseks, dokumenteerimiseks ja sõprade tulemustega võrdlemiseks põhjustanud suuri muutusi paljude inimeste tervisekäitumises.

Eelkõige huvitab meie haridustehnoloogia keskuse uurimisrühma siiski võimalike muutuste esilekutsumine kooli, õppimise ja õpetamise kontekstis, kus on seni säilinud veel eriti palju rituaalset, mis takistab nutikamat ja tulemuslikumat õpet. Seni on tehnoloogia roll õppetöös olnud ühemõtteliselt teadmiste vahendamine individuaalse õppijani, kelle pead tõlgendatakse kui tühja anumat, mis ootab täitmist faktide, mõistete, protseduuride ja reeglitega. Tänapäevane kasvatusteadus tõlgendab õppimist pigem uute teadmiste aktiivse loomisena eluliste probleemide lahendamise ja eneseväljenduse kaudu, mis leiab aset õppijate omavahelises koostöös. Uus tehnoloogia - eelkõige nutisedmed ja sotsiaalmeedia - pakub sellise nägemuse teostamiseks suurepäraseid võimalusi.

Üheks olulisimaks vana õpikäsituse kandjaks on tänases koolis paberile trükitud õpik, mis pahatihti täidab õppeprotsessis Maslow’ haamri rolli ja mille puudumine muudab õpetaja ja õppija abituks. Arvutite eelsel ajastul oli õpiku näol alati tegemist raamatuga ja see tingis teatud kindlad õpiku kasutamise mustrid: õpikut loeti üksi, loetut võeti vaieldamatu tõena, õpikut ei kritiseeritud, ei võetud tükkideks ega täiendatud omapoolse infoga. Uue põlvkonna digiõpikud ei pruugi enam olla e-raamatud, mille puhul õppija on taandatud passiivse teadmiste omandaja rolli. Õppijast saab digiõpiku kaasautor, kes panustab mugavaid ja lihtsaid digivahendeid rakendades nii digiõpiku kujundusse ja kohandamisse, eluliste näidete lisamisse, ülesannete lahendamisse ja koostamisse, enese ja kaasõppijate tulemuste hindamisse.

Sotsiaalmeedias on noored juba täna harjunud käituma aktiivse panustajana. Nutikate digiseadmete jaoks loodud uut tüüpi e-õpikud võiks tulevikus kujuneda "Trooja hobuseks”, tänu millele imbub kooli uus arusaam õppimisest kui aktiivsest teadmusloome protsessist ja murtakse iganenud käitumismustrid. Selleks peab iga e-õpikuga kaasa tulema mitmekesine digitaalne “tööriistakast”, kuhu iga õpetaja ja õppija saab oma käepäraseid töövahendeid lisada, et ei peaks kõiki töid sama “haamriga" tegema.