Töö taga olnud Basile Audoly ja Sebastien Neukirch murdsid uurimuse tarbeks sadu keetmata spagette ja filmisid seda samal ajal kiirkaameraga. Pärast ülesvõtete uurimist ja Gustav Kirchhoffi poolt tuletatud ideaalses vedelikus liikuva jäiga keha käitumist kirjeldavate võrrandite rakendamist järeldasid nad, et spageti purunemise taga on pärast esimest murdumist kätte jäänud pastatükkides levima hakkavad paindelained.

Painutava jõu kadumisel hakkab spagett oma algset kuju taastama. Pinged ei vabane aga spagetitükkide mõlemas otsas võrdse kiirusega. Nõnda on osa spagetist teatud ajahetkel korraga sirgunud ja osa väändunud. Kindlas spageti punktis võib seeläbi painderaadius saada väiksemaks kriitilisest väärtusest, mille ületamine toob kaasa spagetitüki purunemise. Protsess algab uuesti, kuni spageti painutamiseks kulutatud energia hajuda jõuab. Aimatavalt pälvisid töö autorid liba-Nobeli preemia.

2005. aastal tehtud katseid korrati selle aasta detsembris kiirkaameraga, mis võimaldas teha sekundis 250 000 ülesvõtet. Audoly ja Neukirch said hakkama 250 korda aeglasema kaameraga.