Vantablackiks nimetatud materjali valmistamiseks sadestatake alumiiniumkilele süsiniknanotorusid, millest viimaseid saadakse omakorda ühe süsiniku aatomi paksuste lehekeste kokku keeramisel. Niigi tumedalt süsiniku allotroobilt tagasi peegelduva valgusehulga kärpimiseks kantakse need aluspinnale pikkupidi.

Nii eksib pinnale langenud valgus justkui tihedasse metsa, millest väljapääsemine on pea võimatu. Esimesel korral neeldumist vältida suutnud valgusosakesi ootavad teised nanotorukesed. Neelduva valguse lainesageduse ulatust kasvatavad nanotorukeste vahelised vastastikmõjud.

Kuigi materjali loomise taga olnud Surrey NanoSystems ei avalda materjali kirjeldavas uurimuses, millistel lainesagedustel Vantablack täpselt valgust neelab, võib nanotorude üldiste omaduste põhjal oodata, et lisaks nähtavale spektriosale on kaetud ka suur osa ultraviolett-, infrapuna- ja mikrolainete spektriosast. Nähtavas spektriosas on aga materjal niivõrd tume, et seda on kergem tuvastada selle piirjoonte järgi.

Kuigi firma ei avalda töös ka materjali omahinda, jääb see ilmelt vähemalt esialgu tavatarbijate käeulatusest välja. Kaitsetööstusest väljaspool nähakse peamiste rakendustena valgussensorite, teleskoopide ning teiste optiliste seadmete sooritusvõime parandamist. Näiteks kaetakse teleskoopide sisemus tänase päevani tavaliselt väga musta värviga.

Materjali kirjeldatakse ajakirjas Optical Express.