Timmi sõnul ei ole käitumine puhtalt keskkonna mõjust põhjustatud ja kuni 50 protsenti käitumisest võib olla põhjustatud geenidest. Seetõttu tulebki uurida käitumise mõistmisel geenide ja keskkonna koos toimimist. Põhilised käitumistunnused, mida teadlased geenides uurivad on hirm, agressiivsus ja julgus. Nende iseloomujoontega seotud geenid mõjutavad dopamiini ja serotoniini radasid. Kuidas ja mismoodi erinev käitumine avaldub, pole aga kaugeltki veel selge.

Kohtumine tundmatuga
Loomulikus keskkonnas läbi viidavates katsetes vaatlevad teadlased näiteks seda, kui kaua võtab aega, et lind (mudelina kasutatakse rasvatihast või must-kärbsenäppi) oma pesakasti tagasi lendaks, kui tema äraolekul pesakasti katusele võõras objekt panna. Teadlased kogunevad metsa, ootavad, et linnuke pesast välja lendaks ja asetavad sinna kiiresti näiteks mobiiltelefoni. Linnuke tuleb tagasi ja tiirutab ümber pesa, et turvalisest kaugusest võõrast asja uurida. Teadlased mõõdavad täpselt, kui mitu minutit ja sekundit erinevatel isenditel läheb, et pessa tagasi minna.

Tundmatu objekt võib olla karvane muumitroll, poolik tennisepall või lihtsalt mobiiltelefon – peaasi, et lind poleks tõenäoliselt sellise objektiga varasemalt kokku puutunud. Katses hinnatakse, kui kaua erinevad indiviidid poegade toitmisel viivitavad. "Väga sageli on esimeseks reaktsiooniks "tagasi põrkamine" või paigallend pesakasti ava ees," sõnab Timm. "Nii julged meie tihased ei ole, et oleksid objekti lausa nokkima läinud."

Agressiivsest elevandist uudishimuliku lehmani
Ühe võimalusena võiks neid teadmisi tulevikus kasutada psühholoogias. "Psühholoog või psühhiaater võiks olla võimeline geenimarkerite põhjal ütlema, et see inimene käitub säärases keskkonnas suure tõenäosusega näiteks skisofreeniliselt, ja siis saaks vastavalt inimesele soovitada elada teises ja sobilikumas keskkonnas, kus tema skisofreenilised kalduvused vähem avalduksid," selgitab Timm.

Teiseks saaks seda uurimust rakendada loomade ümberasustamisel. Kui hüpoteetiliselt tahta viia Tallinna loomaaiast Aafrikasse paar elevanti, oleks hea teada, kui tõenäoliselt ta metsikus looduses hakkama saaks. Muidu võib selguda alles Aafrikas, et need elevandid on abitud ja abitusest tingitult uues olukorras agressiivsed. Agressiivne käitumine võib viia selleni, et loom inimeste kaitseks maha lastakse. Sageli on loomade käitumist vangistuses keeruline võrrelda tema käitumisega looduslikus keskkonnas. Selliseid juhtumeid oleks lihtne vältida, kui saaks eelnevalt hinnata looma potentsiaalset võimekust hakkama saada võrreldes liigikaaslasega.

Kolmas variant rakenduseks peitub loomakasvatuses. Juba praegu saab aretada spetsiifiliste iseloomujoontega loomi – sõbralikke kanu, rahulikke sigu või uudishimulikke lehmi. Tartu ülikoolis läbi viidav uurimistöö aitaks lihtsamini läbi geneetiliste markerite iseloomu määrata.

Geenide ja käitumise uuringud on praegu veel lapsekingades, kuid on kahtlemata väga oluline ja kiiresti arenev valdkond. Toodud näited kõlavad praegu veidi utoopiliselt, kuid suured teadusavastused ei sünni üleöö. Uurides lindude käitumist, panustatakse omalt poolt sarnaste teadusuuringute arengusse. Ja ühel päeval... kes teab?