Erinevaid keelenüansse tajuvate inimeste ring muutub üha väiksemaks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rikkalikku ja sügavat keeletunnetust kohtab üha harvem.
Rikkalikku ja sügavat keeletunnetust kohtab üha harvem. Autor/allikas: AFP/Scanpix
Kõrgstiilne ning nüanssiderohke kirjutamisoskus aitab elus haljale oksale jõuda. Nõnda usub aastaid kooliõpilasi kirjutama õpetanud ning riigieksamikomisjonis lõpukirjandeid hinnanud Kersti Lepajõe.

TÜ lektor analüüsis oma väitekirjas kirjandit kui tekstiliiki, vaadeldes lõpukirjandite tekstuaalseid, retoorilisi ja diskursiivseid omadusi. Sven Paulus uuris ajakirjas Universitas Tartuensis väitekirja autorilt, mida võib noorte kirjanditest ridade vahelt välja lugeda.

Mille alusel valisite uurimismaterjali?
Meile kui riigieksamikomisjoni hindajaile satub igal aastal 300 ja pisut enamgi tööd, nii et uurimismaterjal on neist töödest, mida hinnanud olen. Tegin valiku aastatel 1999 ja 2007 kirjutatud riigieksamikirjandite põhjal, valimis oli 400 tööd.

Aga milline oli töö teoreetiline aluspõhi?
Lingvistiline tekstianalüüs ja Halliday kontseptsioon sellest, et keel on valik millestki. Ja see räägib märksa enamast kui ainult keelest, kui tähistusfunktsioonist. Räägib ka suhetest, rollidest ning identiteedist.

Kui võtta kirjandit kui tekstiliiki, siis mis teeb ühest kirjandist kirjandi?
Selle töö käigus selgus tõesti, et kirjand on üsna selge ja traditsiooniliste tunnustega tekstiliik. Esmalt viitab sellele kirjandi selge struktuur: sissejuhatus, teema arendus ja kokkuvõte.
See on kõigile teada struktuur. Aga lisaks võib leida, et teksti sissejuhatused ja lõpetused on üsna tüüpilised. Ülesehituslikult poolelt on kolm-neli kindlat vormi, kuidas sellist teksti alustatakse ja paar-kolm viisi, kuidas seda lõpetatakse. Teine pool on argumenteerimise või retoorika pool. See, kui palju tuuakse tekstidesse fakti- ja tundepõhiseid argumente. Ega faktipõhiseid saagi väga tuua, sest fakte pole lõpukirjandi tegijal käepärast. Üsna paljud tekstid liiguvad ikkagi tunnetel ja arvamistel. Ikka see «mina arvan, et…». See aga ei tähenda, et poleks häid kirjutajaid. Tipphea kirjutaja tunneb nii või teisiti ära, ükskõik, mis tekstiliiki ta ka loob. Aga õpetuslikust aspektist vaadeldes on see töö abiks ehk nendele noortele, kel on tekstiloomega raskusi, samuti nende õpetajatele.

Keelekasutuse poolelt – millist keelt õpilased lõpukirjandis kasutavad ja kas see on ka aastate vältel muutunud?
Eks ikka on muutunud, kirjakeelsus on, nagu me eeldame, normkirjakeele kasutamine. Internetikeele intensiivse pealetungi najal on arusaam haritud inimese kõrgstiilsest kirjakeelest väga palju nihkunud ja muutunud. Argikeelsus tungib vägisi kirjalikesse tekstidesse. Meil on palju näiteid, et noor inimene ei taju enam, mis on suulise ja mis kirjaliku keele sõna. Tekstides on kõik need «aint»  ja «tegelt» ka kirjutatuna sees, nendes samades riigikirjandites. Need on küll üksikud näited, mis ikkagi kõnelevad sellest, et kõrgstiilse teksti loomise õpetamine on üha vaevarikkam tegevus. See taju, mis on kirjakeele norm, on hägustunud küll.

Kas mingis mõttes on kirjakeel aastatega taandunud?
Teatavas tähenduses küll. Ma ei räägi õigekeelsusnormist, pigem stiilitajust. Sellest, missugusesse kasutuskeskkonda milline keel sobib. Sellega on tõsiseid nihkeid. Kirjavahetus tudengitega räägib siin enda eest. Ma julgen vist väita, et üha kitsamaks muutub nende ring, kes tajuvad keelenüansse. Aga keel muutub. See ei tähenda, et minu põlvkonna keel oleks ideaal. Põlvkond noorematel on teised keeled. Tudengitele ütlen ma siiski, et nüansseeritud keelekasutus ja kõrgstiili valdamine aitab elus haljale oksale jõuda.

Allikas: VÄITEKIRI Lepajõe: noored rääkigu põlvkonna nimel (UT)
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: