Haistesibul neuronite taastootmisele loota ei saa
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
Rootsi neuroteadlaste ajakirjas Neuron ilmunud uurimuse kohaselt inimeste haistesibulate neuronite populatsioon elu vältel ei uuene, mis võib selgitada, miks vananedes lõhnataju halveneb. Siiski pole veel selge, kas neurogenees ei toimu üldse või ei haarata uusi neuroneid olemasolevatesse võrgustikesse.
Aatomiajastu algust märkinud rida tuumapommi katsetusi jättis teaduses rakendatavatele meetoditele märkimisväärse jälje. Nii kasutavad geoloogid atmosfääri paiskunud radiosüsiniku C-14 hulga tõttu huviobjektide vanuse määramisel ajalise nullpunkti või olevikuna endiselt 1950. aastaid. Samal ajal pakkus see neuroteadlastele uusi võimalusi neurogeneesi ehk neuronite taastootmise uurimiseks. Kuna radioaktiivse süsiniku hulga muutus esimestele tuumakatsetustele järgnenud ajal on väga täpselt teada, saab seda kasutada aju närvirakkude vanuse määramiseks.
Nooremad neuronid sisaldavad radiosüsinikku järjest vähem. Nii tõestas üks meetodi pioneeridest, Jonas Frisén Stockholmis asuvast Karolinska instituudist 2006. aastal, et teistele imetajatele nii loomuomane neurogenees on inimeste puhul äärmiselt piiratud. Vaatluse alla võetud neokorteksis oli pea kõikide neuronite vanus võrdväärne inimese enda vanusega. Vähemalt oli nooremate neuronite osakaal väiksem kui 1%. Mil samas oli selge, et näiteks mäluga seotud hipokampuses neurogenees siiski aset leiab, olid teiste ajuosade osas andmed vähem veenvad.
Erinevates uurimustes on küll haistesibulates leitud uute neuronite poolt toodetud valke, ent polnud võimalik üheselt väita, et need vanemate neuronite võrgustikega ühineksid või neid uuendaksid. Frisén'i töörühm otsustas seetõttu pöörata pilgu just selles suunas ja võttis vaatluse alla oma aju teadusele annetanud 15 kadunukese haistesibula. C14 hulga määramiseks kasutatud massispektromeetria järel leidsid nad taas, et uute neuronite hulk selles on välistatav või uuendatakse 100 aasta jooksul alla 1% kõikidest piirkonna neuronite hulgast.
Näitaja on selges kontrastis närilistega, kelle ajurakkudest vahetataks ajavahemiku vältel piirkonnas välja pooled neuronitest. Siiski ei saa Frisén'i töörühma tulemuste alusel selgelt öelda, et haistesibulasse uued neuronid ei migreeru. Need võivad küll sinna jõuda, ent neid ei hakata aktiivselt kasutama, viies nende kärbumiseni. Harvardi ülikoolis töötava Jeffrey Macklis'e katsed on samas hiirte puhul sarnast tendentsi näidanud, kui neile uusi lõhnu ei tutvustata. Värskelt migreerunud neuronid surevad. Lisaks kasutavad inimesed lõhnas peituvat informatsiooni närilistest tunduvalt vähem.
Frisén'i käsutuses olnud ajud võivad ka uurimuse tulemusi kallutada. Mõned neist pärinesid vaimuhaigusi põdenud patsientidelt, kellele määratud ravimid võisid neuronite kärbumist soodustada. Sellegipoolest ei tohiks see uurimuse tulemusi olulisel määral mõjutada. Peaaegu olematu neurogenees võib olla inimeste pikaealisuse hinnaks. Mõned uurimused on näidanud, et uute neuronite moodustumine tõstab ajus kasvajarakkude ilmnemise tõenäosust. Seega pole ilmselt mõtet uute ajurakkude massilisele taastootmisele loota ja eelkõige vältida neid kärvutavaid tegevusi.
Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Neuron.