Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Avastusõpe annab võimaluse muuta haridusparadigmat
Terminiga «avastusõpe» kõige laiemas tähenduses tähistatakse kõiki lapsi kaasavat ning nende igakülgset arengut toetavat õppemeetodit, mis põhineb laste käelisel tegevusel ning aktiivsel osalusel õpiprotsessis. Avastusõppe edukuse tagab selle meetodi rakendamine lasteaias ning põhikoolis, seega varases arenguperioodis, kus kujundatakse õpilaste aktiivne hoiak õpitava suhtes, kasutades selleks laste loomulikku uudishimu ümbritseva maailma saladuste avastamisel.
Taolise õppe kaudu omandavad lapsed järk-järgult teadusliku mõtteviisi, mis põhineb nähtuste vaatlemisel, hüpoteeside püstitamisel, katsete tegemisel, saadud tulemuste mõtestamisel, selgitamisel ja analüüsil ning järelduste tegemisel. Eesmärk on arusaamisega õppimine, kriitilise mõtlemisoskuse ning sotsiaalsete pädevuste arendamine, samuti õpilaste loovuse toetamine, kirjutab Karin Hellat ajakirjas Universitas Tartuensis.
Tervelt sajandivanune idee
Uue õppeviisi vajalikkust tunnetasid paljud eesrindlikud pedagoogid terves maailmas juba eelmise sajandi alguses (sh Johannes Käis, tollase Võru kirikukooli õpetaja). Kuigi paljud õpetajad mõistsid ja mõistavad tänapäevalgi, et seletav-tõlgendav õpetamismeetod, mis on enamike haridussüsteemide traditsioon, pole efektiivne, see on õpilastele igav ega ärata õpetatava vastu huvi, pole siiski õpetajate suur koormus ning kehtivad õppekavad võimaldanud avastusõppele üle minna. Ärksamad õpetajad on avastusõppe elemente omal initsiatiivil takistustest (vajalike vahendite nappus, õppekavade ülekoormatus, metoodilise toe puudumine) hoolimata alati püüdnud rakendada.
Tänapäevase teadusõppe ehk avastusõppe programmide väljatöötamine sai alguse USA-s, kus üle paarikümne aasta tagasi jagati tollase USA teaduste akadeemia presidendi Bruce Albertsi initsiatiivil välja märkimisväärsed rahalised toetused, et luua lasteaia ja alushariduse tasemele avastusõppe programmid. Nende uurimistoetuste kaudu kaasati avastusõppe teemade väljatöötamisse mitmete teadusvaldkondade esindajaid ja õpetajaid.
Euroopasse toodud meetod
Õige pea pärast USA teaduste akadeemia jõulist avastusõppe toetamist hakati ka mitmes Euroopa teaduste akadeemias muret tundma teadlaste järelkasvu ja selle kvaliteedi pärast. Euroopa Liidu rahalisel toel käivitusid Prantsuse teaduste akadeemia eestvedamisel projekt Scienceduc, 6. raamprogrammi projekt POLLEN ning 7. raamprogrammi projekt FIBONACCI.
Avastusõppe rakendumisel koolides on kolm määravat komponenti, millest ühtki pole põhjust alahinnata: 1) riiklik õppekava, mis võimaldab ja toetab avastusõppe rakendamist; 2) vajalike vahendite kättesaadavus ning asjatundliku õpetajakoolituse ja mentorluse olemasolu; 3) õpetajate valmisolek, soov, pühendumus, huvi, ärksus ja piisav motiveeritus.
Seda silmas pidades on näiteks Rootsis ja Prantsusmaal loodud riiklik õppekava, mis võimaldab kõigil õpetajatel ühineda avastusõppega. Õpetajatele on jäetud valikuvabadus, kas, millisel määral ja milliste vahenditega nad soovivad seda oma töös rakendada.
Tuleb tunnistada, et avastusõpe nõuab pärast tavaõppe meetoditega õpetamist õpetajatelt paljuski ümbermõtlemist, ümberõppimist, endisest rutiinist väljatulekut, avatust ning loovust. Just kõike seda, mida nad oma avastusõppe tundides õpilastes püüavad arendada. Õpetajaskond tuleb traditsioonilisest koolist ja traditsioonilisest õpetajakoolitusest, mõtlemise muutmine saabki võtmeküsimuseks – kas ja kuidas õpetaja näeb oma uut rolli suunaja, laste arengu toetaja, kaasaõppija ja motiveerijana.
Avastusõppe keskkond loob tingimused, õpetajast aga oleneb see, kuidas avastusõpe toimib, kuidas õpilased harjuvad probleeme püstitama ja neid lahendama, kuidas nendes tärkab huvi õpitava vastu ja millisel määral tunnevad nad ennast õppeprotsessi osaliste, mitte pelgalt kuulajate ja pealtvaatajatena.
Paradigmat muutev õpe
Eestis kehtiv õppekava loob kõigile õpetajatele võimaluse rakendada avastusõpet nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Konkreetsed tegevused kooliastmetes on küll spetsiifilised, kuid kõrgemat järku tunnetuslike oskuste arendamine toimub pideva protsessina ning kõigis õppeainetes. Üleminek avastusõppele Eestis esitab õpetajatele tõsise väljakutse –minna traditsioonilistelt seletav-tõlgendavatelt õppemeetoditelt üle uut, õppimise ja õpetamise paradigmat toetavale õpitegevusele.
Euroopa Liidu ja Eesti projektide toel on avastusõppe teemade koolitustel osalenud õpetajate hulk päris suur, sisuliste muutusteni klassitoas on aga veel kindlasti suur samm astuda – selleks peab iga õpetaja püstitama endale eesmärgid, mis seoks nende igapäevatöö õppekava täitmisel avastusõppe meetoditega.
Avastusõpe ühe aktiivõppe meetodina ei sea õppeainetele piire, põhimõtteliselt suudab loov klassiõpetaja leida võimalusi mitmekesistada oma õpetamist ja õppeaineid integreerida. Kahtlemata võtab see aega, et saada kogemusi, katsetada eri tegevusi ning tunnetada kõikide õpilaste kaasamiseks laste arengut toetavaid õppemeetodeid.
Ülikooli kohta võib öelda seda, et õpetajakoolituse programmides võiks avastusõppele põhinevaid üldainete kursusi rohkem rakendada. Kust mujalt saaksid tulevased õpetajad aimu, mida neilt hiljem koolis oodatakse? Jätkates ainekursuste õpetamist tulevastele õpetajatele loengute vormis, kinnistub nende hoiakutes ja õpetamismallides jätkuvalt vana paradigma. Ehkki Tartu ülikooli klassiõpetaja ning koolieelse lasteasutuse õpetaja õppekavas on õppeaine, mille sisuks on uurimuslik õpe (avastusõpe), ei piisa ühest 3 EAP mahuga kursusest tegeliku avastusõppe ideoloogia omandamiseks, rääkimata selle rakendamisest tulevases õpetajatöös.
Muude akadeemiliste erialade õppekavades võiksid samuti koha leida ajakohasemad õpetamismeetodid – probleemõpe, projektõpe vms. Teadaolevalt tutvustatakse ülikoolis päris mitmekesiselt kõrgkoolipedagoogika tänapäevaseid meetodeid. See, millisel määral need oskused aga kursustel osalenute igapäevatöös kasutamist leiavad, ei ole paraku teada.
Tervelt sajandivanune idee
Uue õppeviisi vajalikkust tunnetasid paljud eesrindlikud pedagoogid terves maailmas juba eelmise sajandi alguses (sh Johannes Käis, tollase Võru kirikukooli õpetaja). Kuigi paljud õpetajad mõistsid ja mõistavad tänapäevalgi, et seletav-tõlgendav õpetamismeetod, mis on enamike haridussüsteemide traditsioon, pole efektiivne, see on õpilastele igav ega ärata õpetatava vastu huvi, pole siiski õpetajate suur koormus ning kehtivad õppekavad võimaldanud avastusõppele üle minna. Ärksamad õpetajad on avastusõppe elemente omal initsiatiivil takistustest (vajalike vahendite nappus, õppekavade ülekoormatus, metoodilise toe puudumine) hoolimata alati püüdnud rakendada.
Tänapäevase teadusõppe ehk avastusõppe programmide väljatöötamine sai alguse USA-s, kus üle paarikümne aasta tagasi jagati tollase USA teaduste akadeemia presidendi Bruce Albertsi initsiatiivil välja märkimisväärsed rahalised toetused, et luua lasteaia ja alushariduse tasemele avastusõppe programmid. Nende uurimistoetuste kaudu kaasati avastusõppe teemade väljatöötamisse mitmete teadusvaldkondade esindajaid ja õpetajaid.
Euroopasse toodud meetod
Õige pea pärast USA teaduste akadeemia jõulist avastusõppe toetamist hakati ka mitmes Euroopa teaduste akadeemias muret tundma teadlaste järelkasvu ja selle kvaliteedi pärast. Euroopa Liidu rahalisel toel käivitusid Prantsuse teaduste akadeemia eestvedamisel projekt Scienceduc, 6. raamprogrammi projekt POLLEN ning 7. raamprogrammi projekt FIBONACCI.
Avastusõppe rakendumisel koolides on kolm määravat komponenti, millest ühtki pole põhjust alahinnata: 1) riiklik õppekava, mis võimaldab ja toetab avastusõppe rakendamist; 2) vajalike vahendite kättesaadavus ning asjatundliku õpetajakoolituse ja mentorluse olemasolu; 3) õpetajate valmisolek, soov, pühendumus, huvi, ärksus ja piisav motiveeritus.
Seda silmas pidades on näiteks Rootsis ja Prantsusmaal loodud riiklik õppekava, mis võimaldab kõigil õpetajatel ühineda avastusõppega. Õpetajatele on jäetud valikuvabadus, kas, millisel määral ja milliste vahenditega nad soovivad seda oma töös rakendada.
Tuleb tunnistada, et avastusõpe nõuab pärast tavaõppe meetoditega õpetamist õpetajatelt paljuski ümbermõtlemist, ümberõppimist, endisest rutiinist väljatulekut, avatust ning loovust. Just kõike seda, mida nad oma avastusõppe tundides õpilastes püüavad arendada. Õpetajaskond tuleb traditsioonilisest koolist ja traditsioonilisest õpetajakoolitusest, mõtlemise muutmine saabki võtmeküsimuseks – kas ja kuidas õpetaja näeb oma uut rolli suunaja, laste arengu toetaja, kaasaõppija ja motiveerijana.
Avastusõppe keskkond loob tingimused, õpetajast aga oleneb see, kuidas avastusõpe toimib, kuidas õpilased harjuvad probleeme püstitama ja neid lahendama, kuidas nendes tärkab huvi õpitava vastu ja millisel määral tunnevad nad ennast õppeprotsessi osaliste, mitte pelgalt kuulajate ja pealtvaatajatena.
Paradigmat muutev õpe
Eestis kehtiv õppekava loob kõigile õpetajatele võimaluse rakendada avastusõpet nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Konkreetsed tegevused kooliastmetes on küll spetsiifilised, kuid kõrgemat järku tunnetuslike oskuste arendamine toimub pideva protsessina ning kõigis õppeainetes. Üleminek avastusõppele Eestis esitab õpetajatele tõsise väljakutse –minna traditsioonilistelt seletav-tõlgendavatelt õppemeetoditelt üle uut, õppimise ja õpetamise paradigmat toetavale õpitegevusele.
Euroopa Liidu ja Eesti projektide toel on avastusõppe teemade koolitustel osalenud õpetajate hulk päris suur, sisuliste muutusteni klassitoas on aga veel kindlasti suur samm astuda – selleks peab iga õpetaja püstitama endale eesmärgid, mis seoks nende igapäevatöö õppekava täitmisel avastusõppe meetoditega.
Avastusõpe ühe aktiivõppe meetodina ei sea õppeainetele piire, põhimõtteliselt suudab loov klassiõpetaja leida võimalusi mitmekesistada oma õpetamist ja õppeaineid integreerida. Kahtlemata võtab see aega, et saada kogemusi, katsetada eri tegevusi ning tunnetada kõikide õpilaste kaasamiseks laste arengut toetavaid õppemeetodeid.
Ülikooli kohta võib öelda seda, et õpetajakoolituse programmides võiks avastusõppele põhinevaid üldainete kursusi rohkem rakendada. Kust mujalt saaksid tulevased õpetajad aimu, mida neilt hiljem koolis oodatakse? Jätkates ainekursuste õpetamist tulevastele õpetajatele loengute vormis, kinnistub nende hoiakutes ja õpetamismallides jätkuvalt vana paradigma. Ehkki Tartu ülikooli klassiõpetaja ning koolieelse lasteasutuse õpetaja õppekavas on õppeaine, mille sisuks on uurimuslik õpe (avastusõpe), ei piisa ühest 3 EAP mahuga kursusest tegeliku avastusõppe ideoloogia omandamiseks, rääkimata selle rakendamisest tulevases õpetajatöös.
Muude akadeemiliste erialade õppekavades võiksid samuti koha leida ajakohasemad õpetamismeetodid – probleemõpe, projektõpe vms. Teadaolevalt tutvustatakse ülikoolis päris mitmekesiselt kõrgkoolipedagoogika tänapäevaseid meetodeid. See, millisel määral need oskused aga kursustel osalenute igapäevatöös kasutamist leiavad, ei ole paraku teada.
Allikas: Universitas Tartuensis
