Delfiinid mäletavad kunagiste kaaslaste nimesid aastakümneid ({{commentsTotal}})

Jason Bruck/Chicago ülikool
Jason Bruck/Chicago ülikool

Afaliinidega tehtud katsed näitavad, et loomad mäletavad kunagi kohatud liigikaaslaste vilekutsungeid isegi kümneid aastaid pärast nendega viimati kohtumist. Seejuures ei näi mälujälgede tugevus sõltuvat sugulassuhetest, misläbi on teadaolevalt loomade hulgas pikaajalisem mälu vaid inimestel.


Umbes neli kuud pärast sündi hakkavad delfiinid kasutama järjepidevalt enda identifitseerimiseks ainulaadset vilekutsungit. Nimi püsib muutumatuna terve nende elu vältel. Seeläbi suudavad nende karjakaaslased neid ära tunda hoolimata uutest tähnidest, armidest või mõnest muust välise kuju muutusest. Delfiinid suudavad ära õppida ka oma kaaslaste kutsungeid, mis võimaldab neil otseselt teiste poole pöörduda. Sarnaselt inimestele köidab see kutsutu tähelepanu. Samas on selgusetuks jäänud, kui pikaajaline delfiinide mälu on. Nende vanus võib küündida poolesaja aastani.


Jason Brucki inspireeris vastava uurimuse läbiviimiseks tema venna koer. Hoolimata neljast lahus oldud aastast tundis see ta vaevata ära. Katse läbiviimine osutus prognoositud lihtsamaks. Ameerika Ühendriikides leidub delfiinide uurimis- ja paaritamiskeskusena toimiv konsortsium, mille kuus liiget teatud ajavahemike tagant delfiine üksteisega vahetavad. Seejuures hoiavad nad tallel ulatuslikku registrit. Sellesse on märgitud, milliste teiste isenditega delfiinid kunagi koos elanud on. Seeläbi sai valimisse kaasata mõlemast soost delfiine, kelle vanus ulatus neljast kuust 47 aastani.


Nende mälu kontrollimiseks lindistas Bruck koos kolleegidega viie aasta jooksul 43 delfiini 71 vilet. Katse lõppfaasis paigutas Bruck vee alla kõlarid ja mängis esmalt delfiinidele võõraste liigikaaslaste kutsungeid. Viimasega kindlustas ta, et delfiine ei köida mitte teguviisi uudsus, vaid kutsungite sisu. Kui loomad nendega viimaks harjunud olid, esitas ta neile liigikaaslaste kutsungeid, kellega kunagi koos elanud olid. Afaliinid elavnesid kohaselt ja hakkasid muuhulgas kõlarite suunas oma nime hüüdma. Teatud juhtudel takistas nende huvi isegi kõlarite tööd.


Ekstreemsematel juhtudel ületas lahus oldud aeg 20 aastat. Tegu ei olnud üksiku andmepunktiga. Samasse suurusjärku langesid mitmed viimatised kontaktid. Ühel juhul viis tuttavate vilekutsungite esitamine isegi olukorrani, kus afaliinid hakkasid ise vilistama nende teiste karjaliikmete nimesid nende tähtsuse järjekorras.


Samal ajal jääb ebaselgeks, mida nende kunagiste kaaslaste mälujälg täpselt sisaldab. Näiteks hobuste puhul on sellesse haaratud ka nende visuaalne kujutluspilt. Kui hobusest möödunud tallikaaslase hirnatus sirmi taga tema tavalisele hüüdele ei vasta, tekitab see kabjalises huvi. Tavapärase hirnatuse korral jäävad hobused loiuks. Järgmise sammuna plaanibki Bruck üritada küsimuse vastavat aspekti uurida.


Samuti jääb veel mõistatuseks, mis niivõrd pikaajalise mäluni viinud on. Delfiinid löövad tihti oma algsest grupist ajutiselt lahku ning ühinevad mõne teise grupiga. Mõne aja pärast naasevad nad aga oma algse karja juurde. Seeläbi on sotsiaalsete suhete säilitamine küll oluline, ent ajaline raamistik ei nõua niivõrd püsivaid mälujälgi. Looduses jääb delfiinide keskmine eluiga paarikümne aasta piiridesse. Seega võib tegu olla lihtsalt õnneliku kohastumise kõrvalmõjuga.


Seni teadaolevalt pikaajalisema mäluga loomadeks peeti (inimesed kõrvale jättes) elevante. Londilised tunnevad oma ema ära 20 aasta möödudes. Samas loodab töörühm, et avastus motiveerib teisi teadlasterühmi uurima kõrgemate primaatide mälu.


Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.

Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa


Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: