1918. aasta 24. veebruaril ei olnud Eestil ei kindlat riigipiiri, toimivat valitsusaparaati, oma kaitseväge ega rahvusvahelist tunnustust. Oli vaid üks paberile pandud tekst, vaevalt viissada sõna, adresseeritud "kõigile Eestimaa rahvastele". Just see manifest lõi raamistiku, milles Eesti sai end mõelda mitte enam võõra riigi provintsina, vaid iseseisva poliitilise subjektina.

Teksti pani 20.–21. veebruaril kirja väike ring Eesti haritlasi, tegutsedes keerulises ja ajakriitilises olukorras. Vene keisririigi lagunemine ja bolševike võimuletulek olid tekitanud võimuvaakumi, kus senine haldusaparaat oli kas kokku varisenud või kaotanud oma legitiimsuse. Samal ajal liikusid Saksa väed kiiresti Eesti suunas, mistõttu sai otsustavaks ajategur: iseseisvuse väljakuulutamine pidi toimuma enne, kui uus okupatsioonivõim jõuab siin oma ülemvõimu kehtestada.

Manifest trükiti ning kuulutati avalikult maha esimest korda 23. veebruaril Pärnus, seejärel levitati seda 24. veebruaril trükisena Tallinnas ja sealt edasi ka teistes Eesti linnades. Otsus tähistada vabariigi sünnipäevana nimelt 24. veebruaril sündis vaidluste käigus, otsustavaks sai pealinna strateegiline positsioon. Ametlik tähistamisotsus langetati 12. veebruaril 1919, kui Eesti Ajutine Valitsus kinnitas 24. veebruari vabariigi väljakuulutamise päevaks ja muutis nädal hiljem selle avaliku tähistamise kohsutuslikuks kõigis asutustes ja ettevõtetes.

Kuid juba vabariigi algusaastatel leiti põhjendatult, et Eesti Vabariigi sünnipäevaks võib pidada ka 15. (28.) novembrit 1917, kui Ajutine Maanõukogu kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eesti pinnal, 23. veebruari 1918, kui Pärnus loeti esimest korda avalikult ette iseseisvusmanifest, 4. juunit 1919, kui Asutav Kogu kehtestas "iseseisva rippumata" Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra või ka 2. veebruari 1920, kui kirjutati alla Tartu rahuleping Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel.

Võib öelda, et Eesti Vabariik sündis ideena ja sündis paberil; ta sai alguse kõneteona, performatiivse poliitilise väitena, et "Eestimaa tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokratiliseks vabariigiks". Eesti iseseisvusmanifest oli ühtaegu üleskutse Eesti elanikele tulevast riiki üles ehitama ning strateegiline sõnum Eestisse jõudnud Saksa vägedele: nad ei valluta lihtsalt üht endist Vene keisririigi kubermangu, vaid iseseisva riigi territooriumi.

Ent sõnadest üksi ei piisanud. Järgnesid aastad, mil vastne vabariik pidi oma iseseisvust kaitsma Vabadussõjas ning alles seejärel kinnistus riik rahvusvahelises õiguses ja diplomaatilistes suhetes. Kui me tähistame tänavu Eesti Vabariigi 108. aastapäeva, võiks see olla siiski ühtlasi võimalus meenutada, kui suur roll on ajaloos sõnadel – ideedel, ja nendel hetkedel, mil poliitiline mõte muutub ühiskondlikuks tegelikkuseks.