Ekraani taga vahutav viha toob inimesele mõnu ja ühismeediale tulu
Viha on inimesele mõnus ja sotsiaalmeediale tulus meeleseisund. Pole vaja end vaevata inimeste ümberveenmisega, kui piisab nende lipu maha tirimisest. Nii pole ka Charlie Kirki tapmisele järgnenud šoki järel põhjust loota USA ühiskonnas valitsevate meeleolude rahunemist, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Igaüks, kes teeb või arvab keskmisest rohkem, peab oma elu pärast kartma. Umbes sellise järelduse võib teha USA-s nähtavate protsesside põhjal. Vanasti nii ei olnud. Muutusi kodanike omavahelises läbisaamises põhjustab inimeste ekraanistumine. Katkematut ühendust võimaldav meediaruum teeb inimesed ja nende vaated väga kättesaadavaks, v.a inimese enda.
Varem vaidlesime inimestega, kes olid reaalsed ja füüsilised. Neist kuvandub palju rohkem inimest kui ühelgi ekraanil. Seetõttu sisaldab nende vastandlikust sõnumist vahest rohkem inimlikke detaile. Mõelda võib ka nii, et teistmoodi mõtleva tegelasega kohtudes on puht praktiliselt raskem talle kallale minna.
Teine pool võib ärritumist ette näha, seda maandada ja vajadusel vastu hakata. Kehalisema rüselemise vaev ei tasuks enamasti ära. Ärritumine võis lõppeda juba kätega vehkimise staadiumis. Klaarides asju inimestega kohtudes, saab treenida sotsiaalseid oskusi ja enesevalitsemist.
Ekraani taga on antipaatse tegelase karistamise lõpututele võimalustele lihtne mõelda. Tunded keevad ja vihast võib saada isegi omamoodi mõnuallikas. Nähtus, milles raev tundub rahuldust pakkuv, arvatakse tulenevat ajus käivituvast programmist. Erinevalt hirmu põhjustatud eemaldumise või põgenemise instinktist ajendab see viha tundes väljakutsele lähenema.
Vahest on keegi näinud, kuidas kaks koera, teine teisel pool aeda, teineteise peale raevunult hauguvad. Pole vaja osata koerte keelt, et mõista sõnumit vastase kohesest ja absoluutsest hävitamisest, kui vaid seda nõmedat aeda vahel ei oleks. Vähemalt seni, kuni jõutakse avatud väravani ja avastatakse, et vastast kaitsnud aed on kuhugi kadunud. Seepeale jäävad koerad vait ja jooksevad aia taha tagasi.
Inimestel asendab aeda ekraan. Sellesse tekivad mõnikord mõrad ja teinekord isegi kuuliaugud, kui ekraanilolijast ajendatud raevutseja saavutab kõhulahtisust meenutava käitumusliku ekstaasi.
Ekraani taga arenev turvaliselt vihane reaktsioon rahuldab ka tema vajadust domineerida. Naudingut ei paku sihtmärgi kannatused, sest neid ei saavutata. Meeleheaks on koduseinte vahel saavutatud "mul on õigus"-tunne. Oma õiguse saavutamine on väga kallis. Kui keegi tunneb, et tema väärtusi rünnatakse, tekitab viha moraalset selgust ja tugevdab lojaalsust talle kaitsvana mõjunud rühmale.
Uuringud kinnitavad, et moraalne pahameel sotsiaalmeedias tõstab enesehinnangut ja tugevdab sidet omasuguste rühmaga. Seejuures on ligemale 40 protsenti tunnistanud, et kogesid taolisest väljaelamise peale eufooriatunnet. Omade lipu lehvitamine pakub raskuste keskel väikese koguse meelehead, muutes ühtlasi pahameele sihtmärgi vääruse sümboliks.
Sõjaväes on lipul kanda oluline roll. Peakohal lehvivas ning kaugele paistvas tähises sisaldub selle alla koondunute tahe ja uljus. Kuigi lipp otseselt midagi taolist ei sisalda, vaid täidab esindusrolli. Nagu ka nimeline tegelane, keda lähemalt ega sügavamalt tundmata automaatselt idealiseeritakse ja tõstetakse lipuna omaenda pea kohale. Tema allegooriline lehvimine erinevatel ekraanidel tähistab võite ja kujuneb ühtlasi vastastpoole märklauaks.
Möödunud nädalal tapeti snaiprilasuga USA paremäärmuslaste seas just sellist lipu sümbolit esindav Charlie Kirk. Kahjuks ei usuta, et see on aastaid arenenud poliitiliste vaadete vaheline ägestumise kulminatsioon, mille peale ehmatatakse end rahulikumaks. Otse vastupidi, riigi tipust kuni teiste inim-"sõjalippudeni" kostuvad sõnumid "meie omade tapmisest", kättemaksust ja sõjast.
Viha on inimesele mõnus ja sotsiaalmeediale tulus meeleseisund. Pole vaja end vaevata inimeste ümberveenmisega, kui piisab nende lipu maha tirimisest. Seega pole põhjust loota meeleolude rahunemist. Pigem algab uue tasakaalu seisundi otsimine, milles poliitikud, sotsiaalmeedia persoonid, ajakirjanikud ning ilmselt ka näitlejad ja ettevõtete juhid peavad tugevdama turvameetmeid.
Ühiskonnas üle keskmise nähtavamate puhul piisab mõnest arvamusest, et inimest märgistada, teda dehumaniseerida ja sünnitada märklaua kuvand. Tulistatakse neid, kellele on lihtsam pihta saada, ekraanide taga levib mõnulaine ja meediateenus esitab reklaamiandjale klikkide eest arve.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"



















