Tehisaru ei ole enam tulevikuteema: see on juba siin ja ka klassiruumides. Õpilased kasutavad seda referaatide, esseede ja isegi keerulisemate ülesannete lahendamisel. Kuidas see aga õppimist ja õpetamist mõjutab? Tehisaru kiire areng on toonud haridusse palju võimalusi, kuid ka küsimusi.

Hiljutises uurimuses vaatasin Erika Löfströmiga, kuidas erinevad tehisaru vastused eetikaülesannetele inimõppijate omadest, kasutades võrdlusraamistikuna SOLO taksonoomiat*. Kuigi uurimus keskendus ülikooli tasemele ja teaduseetika juhtumitele, on järeldused väärtuslikud ka koolikontekstis. Tulemused annavad õpetajatele kasulikke vihjeid selle kohta, kuidas tehisaru mõistlikult ja vastutustundlikult õppetöösse põimida.

Inimõppijad näitavad sügavamat arusaamist

Uuring näitas, et tehisaru on osav kirjeldaja, eriti kui ülesanne seisneb põhimõtete või osapoolte loetlemises, kuid ta ei lähe tavaliselt süvitsi. Seoste leidmine ja laiema pildi nägemine osutus raskemaks, kuigi just see on oluline, et mõista teemade tegelikku toimimist ja dünaamikat. Alles mõni keerukam versioon jõudis tasemeni, kus seosed nähtavale tulid.

Inimõppijate vastused näitasid sügavamat arusaamist: alates lihtsast faktide kirjeldamisest kuni seoste loomise ja arutluskäiguni. Aeg-ajalt jõuti ka tasemele, kus ideid sünteesiti ja üldistati laiemasse konteksti. Edasijõudnud õppijad tegutsesid seevastu järjekindlalt kõige kõrgemal tasemel, sidudes teadmisi terviklikeks arusaamadeks ja pakkudes uusi lahendusi. Sellest järeldub, et kui õppija töö näitab korduvalt algelisemat arusaamistaset, võib see olla märk tehisaru liigtarvitamisest, mis piirab iseseisvat mõtlemist.

Seega tehisaru saab küll hästi hakkama faktide ja nimekirjadega, aga jääb hätta sügavama arusaamise väljendamisega. Masin oskab tuvastada põhimõisteid, kuid kipub piirduma teadmiste loetlemisega. Inimõppijad suudavad aga luua seoseid, pakkuda uusi lahendusi ja näha suuremat pilti.

Liigne sõltuvus tehisarust võib pärssida kriitilist mõtlemist

Kui õpilane harjub saama kiireid ja valmis vastuseid, väheneb tema valmisolek katsetada, eksida ja ise lahendusi otsida. Nii jääb kogemata õppimise kõige olulisem osa: protsess, kus tekivad küsimused, ebaõnnestumised ja uued katsetused. Just see n-ö segane ja ebamugav tee on vajalik, sest seal arenevad loovus, probleemilahendusoskus ja kriitiline mõtlemine. Selle kaudu õpib õppija ka tunnetama oma teadmiste piire mõistma, mida ta tegelikult teab ja kus algavad lüngad. Kui see kogemus asendatakse mugava valmislahendusega, võib õppija küll infot koguda, kuid ei jõua arusaamani oma oskustest ega nende piiridest.

Hindamist tuleb tänapäeva tingimustes ümber mõtestada. Klassikalised kirjalikud tööd on liiga lihtsasti tehisaru abil tehtavad, mistõttu ei pruugi need enam näidata õppija tegelikku teadmiste ja arusaamade taset. Heaks alternatiiviks on suulised esitlused, arutelud, päevikud ja projektipõhine töö. Need suunavad õppijat oma mõtlemist ja loovust välja tooma. Tõhusaim on aga mitmekesine lähenemine, kus erinevaid hindamisviise kasutatakse eri hetkedel, nii et tulemuste saavutamine ei sõltu ainult kirjalikest testidest.

Plagiaadituvastustarkvara õpetajat ei päästa. Praegused programmid eksivad sageli: need võivad pidada inimkirjutatut tehisaru looduks ja vastupidi. Kuid isegi täiesti täpne tarkvara ei lahendaks probleemi, sest see keskendub vaid tagajärgedele, mitte õppimise sisule. Tõhusam on suunata energia selliste õppimisülesannete kujundamisse, mis eeldavad õppijalt isiklikku panust, loovust ja mõtlemise näitamist. Nii väheneb ka vajadus pideva nn detektiivitöö järele.

Tehisaru võib olla õpetaja liitlane

Tehisaru ei kao koolist kuhugi. Keelamise asemel peaksime õpetajatena näitama, kuidas seda kasutada vastutustundlikult ja loovalt. Õpilased vajavad oskust küsida, analüüsida ja siduda ideid viisil, mis ulatub masinate võimekusest kaugemale.

Uuringus katsetasime ka tehisaru võimekust hinnata maatriksi (antud juhul SOLO taksonoomia) põhjal õpilastöid. Tulemused näitasid, et tehisaru saab rakendada ka hindamise abivahendina: näiteks õppijate tööde kommenteerimiseks ja taseme määramiseks.

Ei tohi aga unustada, et õpilasi tuleb teavitada, kui tehisaru kasutatakse. Tehisaru kiire arengu tõttu võib olla peagi raske eristada, kas vastus tuli inimeselt või masinalt. Seetõttu tasub juba praegu mõelda, kuidas ülesandeid ja hindamist kujundada nii, et õppijate tegelik arusaam selgelt välja paistaks.

Kui kasutada tehisaru läbipaistvalt, saab see anda kiiret tagasisidet, pakkuda harjutusülesandeid või aidata õpetajal analüüsida õpilaste vastuseid. Õpilastel peab aga alati olema selge, millal ja kuidas tehisaru kaasati.

Tehisaru ajastul on õpetajate kohus on kujundada ülesandeid, mis nõuavad seoste loomist, suure pildi nägemist ja uute lahenduste pakkumist. Just seal särab inimlik mõtlemine kõige eredamalt.

Soovitused õpetajatele:

• Looge ülesandeid, mis nõuavad sügavama arusaamise näitamist.
• Vältige ainult faktipõhiseid teste ja ülesandeid. Eelistage projekte, juhtumianalüüse ja arutlevaid esseid, kus peab looma seoseid, pakkuma uusi lahendusi, näitama oma positsiooni ja rakendama teadmisi uutes kontekstides.
• Proovige kasutada tehisaru hindamise abimehena.
• Struktureeritud hindamisraamistikuga (nt SOLO) võib tehisaru aidata anda sisulist tagasisidet ning vähendada õpetaja töökoormust. Seejuures peab alati olema läbipaistev, millal ja kuidas tehisaru kasutati.
• Tuvastage ja ennetage tehisaru liigtarvitamist.
• Kui vastused on liiga kirjeldavad ja näitavad piiratud seoste loomist, võib see viidata tehisaru kasutamisele. Julgustage õppijaid esitama isiklikke põhjendusi ja originaalseid mõtteid. Inimese mõistus on väga loov.
• Rõhutage akadeemilist ausust.
• Kuna teadmistekontrolli testid on tehisaru abil hõlpsasti lahendatavad, tasub kasutada vestlusi, esitusi või järk-järgult arenevaid ülesandeid, kus õppija peab oma mõttekäiku selgitama.
• Õpetage vastutustundlikku tehisaru kasutust.
• Näidake õppijatele, kuidas kasutada tehisaru abilisena ideede genereerimiseks, mitte õppimise n-ö otseteena. Sama põhimõtet peaksid järgima ka õpetajad ise.
• Suunake õppijaid eneserefleksioonile.
• Las nad mõtisklevad mitte ainult erinevate juhtumite üle, vaid ka selle üle, kuidas (või kas) nad tehisaru oma töös kasutasid. See arendab teadlikku õppimist.
• Olge paindlik ja tulevikku vaatav.
• Kuna tehisaru muutub kiiresti, tuleb hindamispraktikaid regulaarselt uuendada ja vajadusel ümber mõelda.

Tehisaru võib õpetajatele olla väärt abimees, kuid kõrgema taseme mõtlemist – seoste loomist, uute ideede pakkumist ja teadmiste rakendamist – suudavad hetkel paremini näidata inimesed. Õpetaja roll on kujundada õpikeskkond, kus õppijad ei piirdu pelgalt kirjeldamisega, vaid õpivad mõtlema loovalt, süvitsi ja eetiliselt.

*SOLO-taksonoomia (Structure of Observed Learning Outcomes) on õpetamise ja hindamise mudel, mis aitab mõista, kuidas õppija arusaam teemast areneb lihtsast keerukamaks ja sügavamaks.

Tõlkimiseks ja esialgse kokkuvõtte genereerimiseks kasutati ChatGTP-d ja Curre't.