Järgnev on haridus- ja teadusministri kõne Tiit Landile tema teise ametiaja puhul.

Austatud rektor, head ülikooli liikmed, kallid külalised!

Palju õnne, lugupeetud Tiit, uuesti Eesti insenerimõtte ja tulevikutehnoloogiate veduri juhiks asumise puhul!

Tallinna Tehnikaülikooli lugu räägib sellest, kuidas paar energilist inimest panid aluse koolile, mis pidi looma Eestile insenere – inimesi, kes suudaksid mitte ainult parandada, vaid ka ehitada tulevikku.

Sel ajal oli see innovatiivne plaan. Vaid mõne kuu vanune Eesti riik vajas oma haritud spetsialiste, kes aitaksid riigil areneda. Nad olid need, kes ehitasid meie sillad, planeerisid meie linnad ja rajasid meie esimesed tootmised. Tallinna Tehnikaülikooli vilistlased olid need, kes 1990. aastate Eestis käivitasid meie e-riigi ja viisid Eesti tehnika ja inseneriteaduse Euroopa kõrgliigasse. Iga Eesti start-up, iga teaduslik läbimurre ja iga uuendus on mingil määral seotud Tallinna Tehnikaülikooliga.

Meie ees on uued väljakutsed – rohepööre, digitaalne revolutsioon ja globaalsed kriisid. Nende lahendamiseks vajame uut põlvkonda Eesti visionääre, kes ehitaksid uusi ideid.

Hea Tiit, sinu ametiaeg algab ajal, mil tehnoloogia areng on teinud jälle uue murrangu, kuid võtnud üles ka tempo, mis on kiirem kui igal varasemal kümnendil. Sellisel rajal püsimine nõuab erilisi juhtimise oskusi.

Esimene ametiaeg oli nagu esimene proovisõit autoga: sa õpid gaasipedaali leidma, pidurit kasutama ja rooli keerama. Mõnikord sõidad ka vastu äärekivi, aga enamasti püsid kursil ja joonte piirides. Tiit, sa said ilmselgelt hakkama, muidu me seda üritust siin täna ei peaks.

Sa oled juhtinud seda n-ö TalTechi autot läbi käänuliste teekondade ja isegi mõnikord, aeglustades tempot, ka läbi teeremontide. Sa oled toonud ülikooli rahvusvahelisse tippu ja lahendanud probleeme, mida keegi meist ei osanud ette kujutada. Näiteks kuidas juhtida tuhandete õppuritega ülikooli pandeemia ajal. Või kuidas tagada, et aina kasvavad elektriarved saavad makstud. Või kuidas veenda tudengeid, et õppimine on tegelikult midagi väärt, isegi kui Mark Zuckerberg ei ole kunagi ülikooli lõpetanud.

Teine ametiaeg on aga nagu teise auto ostmine. Sa tead juba, mis on kapoti all, tead, et teed võivad olla libedad ja sa tead, et sa oled suure tõenäosusega saanud midagi, mis vajab aeg-ajalt remonti. Tiit, see uuem auto, mida sa juhtima hakkad – see on kiirem, ettearvamatum, tuhandete inimeste ja miljonite ideedega. See on tegelikult laev, mis vajab kaptenit, kes oskab navigeerida läbi tormide ja kes teab, et mõnikord on lahendus purjede asemel pigem aerud.

Seetõttu, Tiit, soovin sulle teiseks ametiajaks kõigepealt selget sihti ja palju, palju külma närvi! Ülikool ja Eesti ootavad sinult palju, üliõpilased ootavad sinu vastuseid e-kirjadele, mis on saadetud kell kaks öösel. Teaduskond ootab, et sa lahendaksid nende keerukad teadusrahastuse probleemid, mis on sama keerulised kui kvantfüüsika. Valitsus ootab, et sa koolitaksid meile insenere nagu Vändrast saelaudu.

Mis aga kõige tähtsam – soovin sulle, et sa saaksid nautida seda teekonda! Naudi iga hetke, mil saad näha, kuidas noored ja andekad inimesed kasvavad, kuidas uued ideed sünnivad ja kuidas see ülikool liigub edasi.

Aitäh ja palju õnne, Tiit! Ootame sinu järgmisi suuri saavutusi. Ja luban, et ma ei saada sulle ühtegi e-kirja peale südaööd. Loodetavasti.