Inimeste suhe looduskeskkonnaga on ajas muutunud. On muutunud see, kuidas looduskeskkonda kogetakse ja tajutakse. Saadud kogemused ja heaolutunne mõjutavad omakorda seda, millist väärtust loodusele omistatakse ja kuidas keskkonda hoitakse. Kiirelt linnastuvates piirkondades on rekreatiivseid tingimusi ja võimalusi pakkuvatel looduslikel aladel oluline roll lisaks füüsilise ja vaimse tervise ning heaolu kujunemisele, ka inimeste kohatunnetusele ja sotsiaalsele toimetulekule.

Looduse poolt pakutavad erinevad hüved – ökosüsteemiteenused – panustavad otseselt või kaudselt inimeste heaolusse ning on seega sillaks inimeste ja looduskeskkonna vahel. Ka igasugune jõudeaeg või sihipäraselt sisustatud vaba aeg looduskeskkonnas on üks nendest mittemateriaalsetest hüvedest, mis on ühelt poolt seotud loodusega ja teisalt inimeste tajude, hoiakute ja uskumustega.

Rekreatiivsete ökosüsteemiteenuste puhul on tegemist otsese kokkupuutega looduskeskkonna ja seal rekreatsiooniks ehk vaba aja veetmiseks leiduvate tingimuste ning loodud võimaluste vahel.

Tervislike eluviiside toetamise ja soodustamise ning teadlikkuse tõstmise valguses julgustatakse inimesi liikuma, aega veetma, olema looduses ja vabas õhus, rõhutades sellest saadavaid tervisekasusid. Sel moel kasvab nõudlus linnas ja linna-lähedastes piirkondades rekreatiivsete ökosüsteemi teenuste järele jõudsalt.

Mida väiksem on kaugus kodukohast ja mida ligipääsetavam roheala on, seda suurem on ka võimalus rohealade külastamiseks ja rekreatiivsete tegevuste mitmekesisuseks.. Tiheda asustusega piirkondades on kodulähedaste rohealade külastused igapäevasemad, pigem lühemaajalised, eripalgelisemad, ega sõltu nii palju hooajast. Näidetena võib tuua kasvõi koeraomanike igapäevased toimetused, ühistranspordi kasutajad, liikumis- ja treeningtunnid, erinevad liikumisharrastajad, tervisekõndijad, loodusvaatlejad, pikniku pidajad jpt.

Külastajate mitmekesisust suurendavad eelkõige rajatised ja rajad ning väljakutseid pakkuvad maastikulised tingimused (nt erineva iseloomuga nõlvad, künkad). Siiski pole mitte kõigi tegevuste jaoks rajad (nt koera omanikud) ega ka roheala looduslikud eripärad ja maastikulised tingimused (nt otsemat teed pidi bussipeatusesse liikumine) esmatähtsad.

Paljud rajad võivad olla kujunenud iseenesest igapäevaste loomulike liikumiste tulemusena. Tihti ei ole need praegust rekreatiivset mitmekülgsust ja tihedust silmas pidades kõige kestvama kvaliteediga. Mõnel puhul võivad muutuda need kellelegi ebaturvaliseks, näiteks on seal järsakud, ebatasasused või näha tugevast vihmast tingitud erosiooni.

Sellegipoolest võivad erinevat tüüpi ja eesmärgiga tegevuste jaoks ka sellised tingimused osutuda rahuldust pakkuva kogemuse jaoks oluliseks. Näiteks on downhill-rattasõidu entusiasti jaoks ülioluline maastiku reljeef ja järsud nõlvad, kust tehnilise ratta valitsemise ja kiirusega alla kihutada, ning mõni väike isetekkeline rajake või ära vajunud kaldanukk võib pigem tegevust rikastada. Samas igapäevaseks liikumiseks rattasõitu kasutav inimene pigem väldib selliseid tingimusi ning eelistab valgustatud ja hästi pinnatud terviserada, mida mööda on ohutum liikuda iga ilmaga.

Rekreatiivset kasutust mõjutab puhkemetsa iseloom, kuivõrd tihe ja mitmekülgne on alusmets ja puhmarinne, kui hea on roheala läbinähtavus, ning milline on pinnasekate. Näiteks tihedama taimestikuga looduskeskkonnas on külastuse mitmekesisus ja tihedus madalam.

Veel on täheldatud, et tiheda asustusega piirkonnas ei ole roheala mitmekülgne ja tihe kasutus niivõrd mõjutatud spetsiifilistest maastikulistest eripäradest, kuivõrd teguritest, mida loob tiheda asustuse lähedus ja sellega seonduvad tahud (nt tõmbekeskused, teenused, infrastruktuur, ligipääsetavus). Külastajate käitumisharjumustes avalduvad seosed ka maastikuliste ja ilmastiku tingimuste vahel, nt märjas ja pimedas kiputakse looduslike radade asemel eelistama tugevama pinnase ja parema valgustusega radu.

Tuleb mõista, et rekreatiivsete teenuste kasutajate mitmekesisus kasvab, mitte ainult looduses olemise ja tegutsejate arvu ning sotsiaaldemograafiliste näitajate poolest, vaid ka tegevuste eripära, kogemuste taseme, kogemustele esitatud ootuste ja looduses viibimise-liikumise arusaamade poolest.

Pahatihti on keeruline teha vahet, kas on tegemist rekreatiivse kasutamisega (vaba aja veetmine tervise ja heaolu eesmärgil) või läbitakse ala muul eesmärgil (poodi, turule, bussi peale) ning muuseas leitakse põhjust peatuda. Puhkeala külastajate vahel on palju võimalikke kokkupuutepunkte, mis võivad kujuneda nii positiivseteks kui ka negatiivseteks, olenevalt külastuse eesmärkidest, sotsiaalsetest väärtustest ja koha tunnetusest.

Olukorrad võivad kujuneda konfliktiks, kui looduses viibijatel ja tegutsejatel on erinevad väärtushinnangud ja loodushoidlikud arusaamad, arusaam ohutusest, elustiilist või tegevusega kaasnevast sublkutuurilisest käitumisest, kui tunnetatakse ruumipuudust või mõistetakse erinevalt oma tegevusega seotud keskkonnamõjusid.

Mida enam konkureeritakse eesmärkide saavutamiseks vajalike tingimuste, väärtuste ja arusaamadega, seda suurem on tõenäosus konfliktseteks situatsioonideks. Näiteks linnuvaatlejate eesmärgi saavutamist või ootust kogemusele segavad ilmselgelt kiired ning lärmakad sportlikumad seltskonnad. Sportlikud jalgrattaga sõitjad valmistavad aga meelehärmi kohalikele elanikele ja looduskaitse huvide eest seisvatele kodanikuühendustele, sest oma tegevusest rahulolu saamiseks sõidetakse radadel ja nõlvadel, mis ilmselt ei talu sellist koormust.

Tegelikult ei pruugi misiganes harrastusliikumine ise – rattasõit, jooksmine, koeraga jalutamine – oma olemuselt üldse häiriv olla, kuid võib selliseks kergesti kujuneda, kui ununeb teineteisega arvestamine ja lugupidav suhtumine looduskeskkonda.

Linnaruumis tuleb rohealade planeerimisel arvesse võtta erinevate sihtrühmade vajadusi ning külastajate käitumist kujundavaid motivaatoreid. Üks asi on seega kvaliteetsete rajatiste ja radade võrgustiku planeerimine, seda muidugi kaasates võimalikult palju neid, kelle heaolu ja rahulolu need peaks adresseerima.

Teisalt on vaja erinevate huvide ja ootustega looduses liikujaid suunata viisil, mis aitaks maandada sotsiaalset laadi konflikte, mida nähtub just tiheda ja mitmekülgse kasutuskoormusega rohealadel. Sama oluline on arvestada roheala endaga – keskkonnamõjud, pinnase ja radade kahjustused, liigne müra, liigne tallamine, prügistamine jpm.

Võib öelda, et üks keerulisemaid ülesandeid on see, kuidas tasakaalustada rekreatiivseid huvisid, nagu vaba aja veetmiseks loodud tingimused, majandustegevust (nt ehitustegevus) ja loodushoidlikku initsiatiivi, näiteks kaitsealaste piirangute eest seisvate organisatsioonide tegevus.

Loodusalade külastajatena märkame rohkem seda, kas sealsed tingimused toetavad valitud tegevuste sooritamist ja pakuvad meile rahulolu saadud kogemusest. Alade planeerimisel ja arendamisel eeldame, et meie ootusi ja soove võetakse arvesse. Vähem oleme enamasti nõus sellega, et mõningatel puhkudel tuleks lähtuda looduse seisundist ning mõningatest võimalustest ehk selle tõttu loobuda.

Oma tervise eest hoolt kandes mõeldakse kõige vähem ilmselt sellele, milline on selle roheala tervislik seisund, kuidas tulevad toime kõik elusolendid ja liigid, kes loovad meile hüvesid, kuid ei saa kuidagi väljendada muret oma igapäevaste tingimuste üle.

Mõelgem hetke, milline on selle looduskeskkonna tervis, kus minu tervis peaks olema toetatud. Kasvõi korraks, enne järgmise hoogsa tervisliku sammu tegemist – kuidas seda teha nii, et hoolitsedes enda eest hoolitseme ka looduse eest, kus me oma lemmiktegevusi harrastada saame.

Mõningatel juhtudel oleks ehk mõistlik püsida juba sissetallatud või korrastatud liikumisradadel ja vältida igast järsakust üles-alla liikumist, isegi kui see oluliselt lühendab teekonna sihtkohta. Samuti peaks mitmeid kordi mõtlema, enne kui selleks mitte ettenähtud kohta väike lõke üles seatakse või kaaluda võimalust kõrvaklappideta liikumiseks ja kõlarist valju muusika loobumisest.