Laulupidu on üks tore müüt eesti rahva laulurahvaks olemisest. Küll on tore, et meie kohta käib selline müüt. Mõelgem vaid, kui meid peetaks miskit muudmoodi rahvaks, kes on näiteks kas agressiivne või millegi muu pärast tuntud ja kuulus. Meie ümbruses on palju maid ja ka palju rahvaid, kuid kas teisi saab laulurahvaks nimetada? Samas laulavad kõik Skandinaaviamaade rahvad, Soome, Rootsi, Norra, Läti; ka näiteks Sloveenias on koorilaulukultuur väga kõrge.

Mis aga eestlaste erilisuse tekitab ja maailma jaoks ka tõepoolest ühe müüdina kõlab, on see, et ilmselt ei ole siiski kusagil rahvastiku arvu suhtes rohkem koore ja koorilauljaid, kui seda on Eestis. Ohuvõimalus on selliste müütide puhul alati, näiteks ehk iseend väga headeks ja tublideks pidada. Ja ei pane tähele näiteks seda, et iga laulupidugi vajab kõvasti tööd ja vaeva, et see koorilaul päris koorilauluna kostaks.

Tänapäeva Eestis on ka murekohaks, et väiksemates kohtades napib õpetatud koorijuhte ja napib ka lauljaid, kes on suurematesse tõmbekeskustesse ära läinud. Kas nad seal oma koori leiavad? Ei ole kindel. Nii et elagu müüt eesti rahvast kui laulurahvast. Ärgem jäägem aga loorberitele puhkama, vaid püüdkem kogu aeg ikkagi veelgi paremateks lauljateks saada.

Maailm on avardunud eestlaste jaoks ning uut ja põnevat saab õppida mitmetelt rahvastelt. Euroopa Koorimuusika Assotsiatsioon korraldab näiteks pärast laulupidu Tallinnas suure seminari "Leading Voices", kus Euroopa koorimuusika helgemad pead kogemusi ja praktikaid jagavad. Saame seal meiegi oma teadmisi ja oskusi jagada nii laulupeo kunstilise kui ka korraldusliku poole pealt.

Minu käest on ka küsitud, kas laulupidu saaks eksportida. Olen seda meelt, et ei saa, sest meile on see loomulik osa rahvuseks olemisest ja iga rahvas peab oma müüdid ise looma.