Tõenäoliselt on vähe inimesi, kellel poleks ettekujutust, millised itaallased on, ka siis, kui nad pole kordagi Itaalias käinud ega ühtki itaallast näinud.  

Eesti eurolugu "Espresso macchiato" räägib meile tuttava loo itaallastest. Kohvita nad ei saa, nad joovad seda kogu aeg ja iga mure leevenduseks. Samas muresid ju palju pole – no stresso, kuna elu on magus: spagetid, raha, luksuslik elustiil ja palju tähtsaid asju, sest igal teisel itaallasel on väike restoran, kust hüütakse ciao bella. 

Tundub, et sellised itaallased ongi. Tegelikult on need kõik stereotüübid, mille oleme itaallaste kohta maast madalast läbi meedia, kino ja popkultuuri tublisti selgeks õppinud. 

Miks me just itaallasi nii hästi "teame"?

Kõikide rahvuste kohta pole nii selgeid ja äratuntavaid stereotüüpe kui itaallaste kohta. 

Ühelt poolt "tunneme" itaallasi otsekogemusest, sest pärast teist maailmasõda emigreerus Itaaliast vaesuse tõttu ligikaudu 7,5 miljonit inimest. Enne maailmasõdasid oli paremat elu otsima läinud 13 miljonit itaallast. Nii kandus itaalia kultuur maailmas laiali, eesotsas Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse. Teisalt on teene teinud filmitööstus – paljudes filmides, juba filminduse algusaastatel on itaallaste karakterid ehitatud üles samadele stereotüüpidele. Need on lihtsasti ära tuntavad, humoorikad ja inimestele hästi selgeks saanud. 

Samas ei teki stereotüübid tühjast kohast. Selles mõttes peegeldavad need alati mingit osa tegelikkusest: itaallastele on kohv kultuuriliselt tõesti tähtis, neile üldiselt meeldib hea toit, ilus elu ja mõnikord armastavad nad näidata ka enda head elujärge. Stereotüübid on aga üldistavad ja pealiskaudsed, kuna kõik itaallased sellised ju pole.

Kui keegi sattub esimest korda Itaaliasse ja saab otsekontakti sealsete inimeste ja kultuuriga, on tal aga sageli juba stereotüübi-prillid ees ning ta hakkab otsima ja märkama varem lauludest või filmidest selgeks õpitud mustreid – sa leiad seda, mida otsid ja midagi uut ei õpi. Stereotüüp on siis muutunud juba eelarvamuseks, mis takistab võõrastega suhtlemist, kuid halvimal juhul tekitab vaenu ja diskrimineerivat käitumist.  

Kurb taust lõbusate stereotüüpide taga

Taoline itaallase tüüp, kelle põhjal on kujunenud stereotüübid, mis on reas ka "Espresso macchiatos", tekkis tõenäoliselt 1960. aastatel, mil elu Itaalias tegi läbi suure muutuse paremuse poole. Sellest ajast pärinebki Tommy Cashi rikas ärimehe-tüüpi itaallane, kes kannab kalleid ehteid ja riideid, kuid käitub matslikult, kuna ta pole haritud. 

Selle stereotüübi mõistmiseks peab teadma ajalugu. Enne teist maailmasõda oli Itaalia väga vaene, enamus inimesi ei rääkinud itaalia keelt, vaid kohalikke dialekte, kirjaoskamatus oli võrreldes näiteks tolleaegse Eestiga väga suur. Sõja lõpus oli riik veelgi vaesem. Inimestel polnud tööd ja inflatsioon oli meeletu. 

1950. aastatel hakkas Itaalia majandus tasapisi kosuma, kuni 1958–63. aastal toimus ülikiire tööstuse areng. Muutus oli nii uskumatu, et perioodi hakati nimetama "majanduslikuks imeks". Tänu "imele" itaallaste elujärg paranes ning hakkas arenema puhkamisekultuur. Paljudel itaallastel tekkis võimalus Itaalias ringi liikuda – mõistagi Fiat 500 või Vespaga, mitte eralennukiga, puhata, süüa restoranis mere ääres ja nautida elu, ka näidata enda jõukust ning laia joont ja võimalus palju tarbida.

See oli märk, et nad on vaesusest välja murdnud. Selle kõige kirjeldamiseks tekkis Itaalias uus mõiste: dolce vita. Enne said seda nautida vaid jõukad kodanlased, kuid nüüd muutus see ligipääsetavaks ka keskklassile. Televisiooni, reklaamide, Sanremo Festivali glamuur näitas seda kõike itaallastele justkui peeglis, kuid peegel oli tugevasti moonutav.

Paraku on mõnusa elu kuvand pealiskaudne ja tühine. See ongi Itaalia traagika – pealispind on ilus dolce vita, oluline on bella figura, kuid selle taga ei nähta või ei taheta vaadata tegeliku elu muresid. Seda hakkasid oma loomingusse põimima 1960ndate suured filmirežissöörid, näiteks Federico Fellini oma kuulsas "Dolce vita" filmis – see on täis kujundeid, mis viitavad klantsi pealispinna all peituvale tühjusele ja ängile. 

Brokliino ehk itaalia keele Brooklyni vorm

Vigane itaalia-inglise segakeel, mis meile praegu Tommy Cashi esituses nalja teeb, viitab juba mainitud vaesuse ja emigratsiooni perioodile itaallaste ajaloos. Kuna inimestel polnud Itaalias tööd ega süüa, rändasid nad massiliselt Ameerikasse ja jõukamatesse Euroopa riikidesse. Seda tehti raske südamega – oli valik, kas minna ära, et endale ja perele elatist teenida või kodus nälgida. 

Nii tekkis New Yorki itaalia immigrantide kogukond, kellest suur osa elas Brooklyni piirkonnas. Itaallastel on raske hääldada välja sõnu, mis lõppevad kaashäälikuga. Et inglise keeles rääkimine oleks lihtsam, kippusid emigreerunud itaallased panema inglisekeelsete sõnade lõppu täishääliku – sellele viitavad Tommy Cashi laulu sõnad stresso ja clocko. Nad ei suutnud hääldada välja ka Brooklyn, nii et nad panid ka sellele otsa täishääliku – Brooklyno. Selle järgi hakati puist inglise ja itaalia segakeelt nimetama brokliinoks. 

Sama valusalt mõjub itaallastele vihje maffiale, mis leidub ka "Espresso macchiatos". Maffia on nimelt seotud Itaalia suurte ühiskondlike probleemidega. Seda stereotüüpi kasutatakse Itaalia puhul väga kergekäeliselt. Maffiat romantiseeritakse (menuraamatus ja -filmis "Ristiisa") ja selle üle tehakse ka nalja (teleseriaalis "Sopranod"), justkui oleks tegemist toreda kultuurilise nähtusega. Maffia on aga julm vägivalla najal toimiv kriminaalne äriühing, mistõttu on Itaalias surma saanud suur hulk inimesi, nende hulgas ausad prokurörid, politseinikud, poliitikud, ajakirjanikud jne, kes on astunud julgelt maffiale vastu. 

Põhjus solvuda?

Seega on Eesti eurolaul küll väga humoorikas ja lõbus, kuid tuletab ridade vahel itaallastele meelde nende ajaloo raskemaid aegu ja ühiskonna varjukülgi. Samas on itaallased enda kohta käivate stereotüüpidega harjunud ega võta neid väga südamesse, sest teatakse, et üldine foon maailmas on Itaalia ja itaallaste suhtes ikka pigem positiivne.